Pilvede Embuses

37.Peatükk

Me olime juba tükk aega seal istunud ja tühjast tähjast jutustanud.

"Räägi, mis teil siis Ethaniga on." müksas Mary mind.

"Meil on temaga keeruline."  ütlesin otse, mida arvan.

"Miks siis?" küsis Mary.

"Meil hakkas just kõik korda saama, aga nüüd ilmus Marie välja ja mulle tundub, et ta pole veel Ethanist üle saanud ja Ethan.. Ma ei tea, ma kardan, et tema ka veel täiesti mitte."  ohkasin.

"See oli rohkem kui aasta tagasi ja nad polnud kuni neljapäevani eriti suhelnud, ma ei usu." ütles Mary lohutavalt.

"Ethan küsis mind endale tüdrukuks." mainisin.

"Palju õnne!" naeratas Mary.

"See pole see, tähendab, ma saan aru ju, et ta kiirustab, võibolla ta üritab lihtsalt Mariet unustada."   ütlesin ja tõmbasin tekki endale rohkem peale.

"Ma ei usu, aga Marie, ta üritab vist tõesti midagi, ma tegin talle juba esimesel päeval selgeks, kes sa oled."

"Ta kohtles mind nagu kõntsa, ausalt öeldes." turtastasin ja võtsin lonksu oma joogist.

"Ethan hoolib sinust."  ütles Mary.

"Selles asi ongi, ta hoolib, aga kas armastab?"  kergitasin kulmu.

"Usu mind, ta on praegu lihtsalt segaduses."   selgitas Mary.

"Võibolla." 

"Tal on homme Melbourne'is kontroll, vaadatakse, kuidas vähiga on." ütles Mary ja ma olin üllatunud.

"Mulle pole ta sellest jälle midagi rääkinud, saad aru, ta ei usalda mind."  langetasin pea.

"Ma arvasingi seda, bronnisin õhtul homseks neli piletit." pilgutas ta silma "Ta ei taha sind lihtsalt muretsema panna." 

"Ma tulen kindlasti kaasa."  ütlesin talle ja ta noogutas.

"Jah, aga Ethan ei tohi teada, et ma teda reetsin, eks?" 

"Jah,ma ei ütle midagi."  sõnasin.  "Aga sina ja Scott?"  kergitasin kulmu.
"Meil on hästi, homme saab kaks aastat, selle pärast me Melbourne'i kaasa lähemegi, et hiljem tähistada ja ilma sinuta ma seda ei tee."  ütles ta ja ma naeratasin.

"Mul pole teile kinki."  ütlesin.

"Seda polegi vaja, ühest kallist piisab ja sellest, et sa lõbutsed, mitte ei nukrutse."  ütles ta ja vaatas linnale.

"Okei."  naeratasin.

"Mul on jube uni, kas magame autos?"  küsis Mary.

"Okei."  kehitasin õlgu.

"Kell kümme on sõit, peaksime enne kodus olema."  ütles ta ja haigutas.

"Kolime siis ümber."  ütlesin ja ronisin kastist välja, võttes kaasa tekid ja oma padja. Mary võttis oma koti ja padja.

Autos oli üpris kitsas, õnneks oli seal nii palju ruumi, et saime istmeid taha liigutada, et mugav magada oleks.
Ma panin äratuse poole kaheksaks, Mary arvas, et see oleks sobiv kellaaeg, et me jõuaks enne poiste ärkamist ja saaks lipata koju asju pakkima.

Ma ärkasin hommikul täpselt siis kui mu telefon pinisema hakkas, minu üllatuseks olime sel ajal juba poolel teel kodu poole. Ma hõõrusin uniselt silmi ja kissitasin neid, et teele näha.
Lülitasin äratuse välja ja vaatasin Maryle otsa.

"Sa olid vist eile päris sassis, et sa äratuse kella poole üheksaks, mitte kaheksaks panid? Hea, et mul kella kaheksa paiku pissikas tuli."  teatas Mary ja ma haarasin peast, telefonist kella vaadetes, näitaski see pool üheksa läbi.

"Ma ei tea, ma uimane." kehitasin õlgu ja panin pea vastu aknaklaasi.

"Meil läheb vaikselt juba kiireks, ma loodan, et Scott ei vihasta või meile mente ei kutsu."  ütles Mary naeratades ja ma vaatasin teda, ta oli täna nii särav, kuid ma ei taibanud, miks.

"Ta ei teeks seda."  turtastasin ja siis mulle meenus.

"Kes teab?" kehitas Mary õlgu ja keeras rooli.

"Mary! Mul pole teile ikkagi kinki ju!? Aga palju õnne." ütlesin ja raputasin pead.

"Ei mingit kinki, aga aitäh!"  ütles ta ja me keerasime teele, mis viis ranna äärde.

Mary polnud just parim juht, aga temaga sõites mul millegi pärast see hirm puudus, et meiega midagi juhtuda võib, see tundus täiesti loogiline, et mina ja Mary ringi sõidame, tähendab, ma poleks arvanud, et midagi sellist juhtuda võib, et ma tripin oma sõbrannaga ringi ja vaatan öist linna, mis nii salapärane tundus.

Mary parkis hoovi ja õigepea oli Scott välja jõudnud ja vaatas meid pahuralt.

"Sa oled hull, mille kuradi pärast sa auto võtma pidid,oled sa segane või?"  ütles ta Maryt vihaselt vaadates ja oma oimukohale toksides.

"Hull? Jah, olen hull, sinu järele,  ilusat teist aastat, kallis!" ütles ja hüppas Scottile kaela.

"Oh, mu hulluke." ohkas Scott ja ma naeratasin, nende armastus oli nii puhas, nii vaba, nii lihtne, see mis minu ja Ethani vahel oli ei annaks nendega võrreldagi, meil on pidev probleemide sasipundar, mida me kumbki lahtiharutada ei suuda.