Pilvede Embuses

34.Peatükk

Õues oli juba pimedaks ja jahedaks läinud. Poisid mängisid lõkke ääres kitarri ja laulsid, ma ümisesin mõne lauluga kaasa. Meil oli väga vinge õhtu, alguses puistasime üksteisele piinlike juhtumeid ja siis rääkis Lucas oma kurikuulsaid õudusjutte.

Mu pea tuikas veidi ja ma otsustasin aja maha võtta ning järve ääres maha istuda. Ma kõndisin järveni ja istusin selle ääres olevale kivile, kui kuulsin peagi samme oma selja taga. See oli Marie.

"Kivil istus väike konn, mõtles, et ta üksi on." üritas neiu nalja teha. "Seda, et me vist ei alustanud ennist õigesti." ütles ta.

"Arvad nii?" küsisin.

"Täiesti, eriti veel nüüd, kui ma teada sain, et sa oled Etu tüdruk." ütles ta ja istus minu kõrvale.

"Ahsoo."

"Ma arvan, et sa peaksid mõnda asja teadma." ütles ta ja vaatas järvele. "Sa ilmselt oled kuulnud, et mina ja Ethan olime kunagi.."

"Koos." lõpetasin "Tean."

"Ethan on kinni istunud." ütles Marie.
"Mida?"

"Ta on vanglas istunud. Ta peksis ühe mehe peaaegu surnuks." ütles Marie ja ma ei suutnud oma kõrvu uskuda.

Ma vaikisin ja vaatasin järve.

"Äkki peaksid teadma." ütles ta ja kõndis tagasi lõkke juurde.

Ma ei suutnud seda uskuda, Ethan ei tundu üldse selline, aga kui arvestada eilset ja seda, kuidas Scott ja Mary reageerisid, tundub asi päris tõsine.
Ma otsustasin natuke veel istuda ja selle üle järele mõelda, Parker rääkis, et ma ei tohiks teda usaldada.

"No lilleke, mis õitsed?" muigas Lucas ja tuli istus mu kõrvale kivile.

"Närtsin." ohkasin.

"Mida see pirtsakas neidis sinust tahtis?" küsis Lucas ja ma langetasin pea.

"Tema jutu järgi on Ethan kinni istunud." ütlesin ja vaatasin järvele.

"Nii?" küsis Lucas.

"Isegi kui on, miks ta mulle sellest rääkinud pole?" ohkasin.

"Lara, palju sa temast üldse tead?" küsisin Lucas ja ma vaikisin, ma ei tea temast suurt midagi.

"Meie vahel on mingi sein, meil puudub usaldus, ma ei tea.." ütlesin ja Lucas noogutas.

"Tahad ma räägin temaga?" küsis ta hoolitsevalt.

"Ei, Luca, ei ole vaja." naeratasin.

"Siis peaksid sa ise seda tegema." ütles Lucas ja viipas lõkkeplatsi poole, kus kõik juba magama sättisid.

"Jah." pomisesin.

"Lähme magama, ma olen väsinud." ohkas Lucas ja aitas mu püsti.

Me kõndisime oma telkide juurde ja teised olid juba sisse pugenud, ainult Ethan ootas mind meie telkide vahel.

"Me peaks rääkima, aga mitte praegu, homme või hiljem."

"Juhtus midagi?" küsis ta.

"Kas juhtus?" kergitasin kulmu.

"Seda ma küsingi?!"

"Juhtus." ohkasin. "Head ööd!" pomisesin ja läksin oma telki. Marie vingus juba praegu ja ma ei kujutanud ette kuidas ma selle öö peaks üle elama.

Ma hakkasin just magama jääma, kui kuulsin Marie vingumist.

"Mulle aitab, ma lähen autosse." virises ta ja seadis sammud Parkeri telgi poole, ilmselt selleks, et talt võtmeid küsida. Ma tõmbasin telgiluku kinni ja Mary ajas end istukile.

"Ma arvasin, et ta ei lähegi ära." ütles Mary ja ma viskasin pikali ja tõmbasin endale teki kõrini.

"Sa ei jää magama, ma lähen Scotti juurde ja Ethan tuleb siia." patsutas Mary mulle õlale.

"Ausalt öeldes ei taha ma teda näha, ma tahan magada." ütlesin ja Mary ohkas.

"Ma lähen ja ta tuleb siia." ütles ta ja läks telgist välja, kõrvaltelki, kust kostus natuke jutupominat, kuid ma ei lasknud end sellest segada.

Mõne hetke pärast kuulsin, kuidas keegi telgiluku avab ja siis jälle kinni tõmbab ja end minu kõrvale tekkide vahele mässib.

"Lara." pomises ta ja ma keerasin end tema poole ja ajasin end istukile.

"Miks sa ei usalda mind?" küsisin ja vaatasin teda altkulmu.

"Ma usaldan." noogutas ta.

"Miks sa mulle öelnud pole, et sa vangis olid?" kergitasin kulmu.

"Ma ei pidanud seda tähtsaks, see oli aasta eest." kehitas ta õlgu.

"Ethan, ma saan aina enam asju teada, mida ma sinust ei tea, me ei jõua nii kuhugi." ohkasin.

"Ära ütle nii, ma ei tea sinust ka paljut, aga me õpime teineteist tundma." ütles ta.

"Ma pole kunagi kedagi surnuks peksnud."

"Lõpeta, me ei hakka ju selle pärast tülitsema." ohkas ta ja langetas end pikali.

"Ma ei tea, ma ei tea, Ethan." ohkasin ja keerasin talle selja.