Pilvede Embuses

3.Peatükk

Ma olin end mõnusalt sisse seadnud, panin parajasti oma riideid pruuni puitkappi, kui ema mind sööma kutsus.

"Lara,sööma! " panin oma viimase kokkulapitud särgi kappi ja sulgesin selle uksed, keerasin kapiukse kuldsest sangast, et kapp kinni püsiks ja kõndisin köögi poole.

"Seadsid end sisse?" päris ema naeratust suult pühkimata.

"Seadsin."

"Kuidas meeldib?" Ema asetas mu ette lauale taldriku pastaga.

"Maja on ilus, tahaks ümbruskonnaga ka tutvuda. "

"Selge see, võta kahvel ja nuga, palun." Ema ulatas mulle noa ja kahvli.

"Aitäh." ütlesin tänulikult "aga kus paps on?"

"Isa läks linna, süüa ostma, meil siin just palju pole."

"Olgu. "

Sõin pasta kiiresti ära, ma tahtsin juba välja saada ja siinseid inimesi näha, oma naabreid kohata. Oh, see kõik on nii uus ja huvitav, täiesti teistsugune mu tavalisele maailmapildile.
Siin tundus kõik lihtsam, ma ei saa seda kindlalt väita, et see nii ongi, ma olen siin vaid mõned tunnid olnud, aga kõik mu mured jäid Londonisse.
Mured- kas 16-aastase tüdruku väikseid probleeme saab üldse "murede " alla liigitada.
Ma pole kunagi olnud inimene, kes kõigi tähelepanu köidaks või inimene, kes lihtsalt kõigile meeldib. Ma lihtsalt olen mina ise, ma pole kunstküünte ja võltsripsmetega, blondeeritud juustega neiu, kelle elu moto on: "you only live once ".
Ma olen kindel, et mu elu on rohkem väärt, ehk kunagi hiljem, aga on. Ma ootan seda õiget hetke, uusi väljakutseid, õiget tunnet, armastust elu vastu. Ma tahan teha seda mis mulle meeldib, mitte toetuda sellele mida teised minu vanused teevad.
Siiani meeldis mulle tubane elu, filmiõhtud Lucasega, lugemine, hea muusika, mulle meeldib see ja ma jään seda igatsema, aga need kolm kuud oleks mulle justkui antud selleks, et ma prooviks midagi uut, kuskil mujal, kus mind ei tunta. See oli nagu uus algus, mis saab kolme kuu pärast läbi ja vana elu saab jälle jätkuda. Ma kavatsen sellest viimast võtta, elada need kolm kuud mõttega, et ma elan siin maailmas vaid ühe korra, et see on mu võimalus proovida midagi uut.

Tõmbasin endale dressipluusi peale ja väljusin majast. Õues polnudki nii jahe, kui ma kartsin, päike oli isegi liiva soojendanud, tundsin kuidas liiv mu tennistesse tungis, ma vihkasin seda tunnet, väiksena ei meeldinud mulle rannas käia,just sellel põhjusel, rannaliiv ei olnud minu teema.

Kõndisin mööda rannaäärt, nägin kolmanda maja juures istuvat neiut, kes maalis, ilmselt merd, tal oli peas punane müts ja ta juustel olid kerged lained. Neiu tundus nii keskendunud.

Kõndisin kõhklevalt tema poole ja surusin käed oma pusa tasku.

"Hei.." suutsin lõpuks välja öelda.

"Hei, ma ei märganudki sind." vaatasin ta maali, sellel oli kaunis päikeseloojang ja meri, see oli tõesti ilus.

"See on imeilus.. "

"Sulle meeldib?" küsis neiu naeratades ja lükkas mütsi üles poole.

"Väga."

"Mis su nimi on? Sa oled siin uus jah?"

"Lara, Lara Smith, ma elan seal, viimases majas." näitasin näpuga oma maja poole.

"Väga meeldiv," ta pani pintsli käest ja sirutas käe välja. "Mary, lihtsalt Mary. "

Naeratasin ja raputasin ta kätt.

"Oled siin ajutiselt või kolisid?"

"Ajutiselt, Septembris sõidan tagasi Londonisse. "

"On seal ilus?" küsis ta " Ma pean silmas Londonis, mu unistus on londonit maalida.."

"On, kas tõesti?"

"Jah, tõesti."

Meie vahel oli hetkeks vaikus.

"Ma siis lähen, hiljem näeme?" sõnasin ja tõusin püsti.

"Kindlasti, oota, annaksid sa mulle oma telefoni numbri? "

"Ja, ikka." Mary ulatas mulle oma roosakat tooni mobiili ja ma trükkisin talle oma numbri.

"Mis sa õhtul teed?" küsis ta kui olin talle telefoni tagasi andnud.

"Ma ei teagi, ilmselt midagi.."

"Tead, mul on idee, sa pole veel linnaga tutvuda jõudnud? "

"Ei ole."

"Supper, ma helistan sulle, kui poisid koju tulevad ja siis lähme."

"Poisid? "

"Scott ja Ethan, nad elavad seal majas." ta viipas näpuga enda maja kõrval asuvale hoonele.

"Selge."

"Ma juba ütlen, et võta endale mingi tekk ja midagi sooja juua, siin on õhtuti üpris jahe. "

"Teeme nii." naeratasin.

"Näeme õhtul? "

"Näeme! "

Hakkasin vaikselt oma kodu poole kõndima. See on naljakas, et ma seda kohta juba koduks nimetan, kas pole? Aga ma tunnen nii, nagu see oleks mu teine kodu.
Mary oli tore, ma ei osanud arvata, et ma juba peale esimest paari tundi endale sõbranna leian. Ma ei suuda õhtut ära oodata, samas tunnen end ebamugavalt, äkki need poisid pole uute suhtes nii leppivad kui Mary, aga eks paistab.

"Ema, ma lähen õhtul välja.. " hüüdsin rõõmsalt tuppa astudes.

"Leidsid sõpru? "

"Mary, kolmandast majast, ta on umbes minu vanune, ta lubas mulle linna näidata."

"See on tore. Mis kell sa tuled?"

"Ma arvan, et ma jään hiljapeale.. "

Ema kõndis ühe sahtlini ja võttis sealt hõbedase võtme.

"Võta, me keerame õhtul ukse lukku. "

"Aitäh, ema!" Kallistasin teda tugevalt.

Kiirustasin oma tuppa, ma olin nii elevil tänase õhtu pärast.
Lappasin endale kaasa teki ja igaks juhuks ka raamatu, kui meil pikem ja igavam jalutuskäik peaks tulema.
Panin asjad seljakotti ja tõin köögist termose kuuma kakaoga ja panin ka selle kotti.

Kuulsingi varsti oma telefoni helinat, lippasin vastama, helistajaks oli võõras number, kindlasti Mary, ma ei eksinud.

"Oled valmis seiklusteks? "

"Iga kell.."