Pilvede Embuses

38.Peatükk

Ma läksin koju, vanemad olid tööle läinud ja ma olin selle üle isegi õnnelik, katsusin ust, minu õnneks olid nad selle lahti jätnud ja järelikult ei pidanudki ma oma koju ronima nagu varas, või teismeline, kes on vaatamata keelule kodust plehku pannud või tegelikult, see viimane näide ju sarnaneski mulle, ma tundsin selle pärast isegi häbi, ma polnud iial oma vanemate eest midagi varjanud, ma pole seda vajalikuks pidanud ja meil oli omavaheline usaldus.

Ma võtsin vaikselt oma jalatsid jalast ja viskasin need teiste jalavarjude juurde, mis lebasid esiku põrandal.

Lucas väljus mu toast ja toetas end vastu uksepiita.

"Kus sa käisid?" küsis ta ja kergitas kulmu.

"Mina, jalutamas." kehitasin õlgu ja läksin temast mööda.

"Öösel käid jalutamas?" ütles ta ja turtastas.

"Ma käisin Maryga väljas, ära uuri, eks." ütlesin ja naeratasin Lucasele.

"Okei, aga me pidime millalgi koos midagi tegema." ütles Lucas ja ma kortsutasin nina, ma tahaks nii väga Lucasega koos linna peale minna, aga ma pean lihtsalt Ethaniga kaasa minema.

"Lucas, ma tahaks täna nii väga, eriti veel nüüd, kui sa ainult nädal veel siin oled, aga ma lähen Ethaniga Melbourne'i." ütlesin ja hammustasin huulde.

"See et, tore, et mulle ka teada andsid." ütles Lucas ja läks kööki, ilmselt, et midagi endale hamba alla saada.

"Ära jonni, ma pean minema." ohkasin ja Lucas noogutas.

"Ma saan aru." ütles ta. "Millal tagasi tuled?" küsis ta.

"Õhtul, kui vanemad küsivad siis mõtle midagi välja, palun." palusin teda.

"Olgu, eks ma otsin endale siis ise tegevust."

"Aitäh, Lucas, sa oled parim, mis minuga juhtunud on." müksasin teda "Ma lähen võtan oma koti." sõnasin ja läksin oma tuppa, panin käekotti kõik vajaliku ja saatsin Maryle sõnumi, et teada saada, mis kell ma välja peaks minema. Vastuseks sain, et lend on kell 10, seega oli meil juba kiire, ma jätsin Lucasega hüvasti ja tormasin uksest välja.

"Miks sa ta kutsusid?" Ethan peaaegu karjus Mary peale.

"Ma pidin, miks sa talle kunagi millestki ei räägi?!"

"Ma ei taha, et ta muretseks!" Karjus Ethan ja ma jooksin sinna.

"Ethan, mis toimub?" küsisin ja ta kõndis solvunult autosse.

Mary kehitas õlgu ja Scott lukustas just maja ust kui me end autosse mahutada üritasime.

Mary tegi tagaistmele, mis kunagi vaba polnud, ruumi ja ma sain sinna istuma minna, Scott kupatas ka Ethani taha istuma.
Me olime juba tükk aega vaikides sõitnud, kui Mary oma suu avas.

"Muide ma jagasin raha ka ära, mis esinemisega teenisime, õhtul saame teie juures kokku ja siis ma annan raha ära." ütles Mary poistele ja alles nüüd meenus meile see raha.

"Parkerile peaks ka teada andma." ütles Scott ja ma noogutasin.

"Ma võin talle helistada." ütlesin ja võtsin kotist telefoni.

"Helista." ütles Mary ja ma valisin kuti numbri.

"Hei, Lara, ma olen su kõnet oodanud." tervitas Parker mind.

"Kas tõesti, miks?" küsisin üllatanult.

"Me pole ammu koos midagi teinud ja ma mõtlesin, et võiks sulle helistada, aga ma ei tahtnud sind segada." ütles ta.

"Aa, jah, me võiks küll midagi koos teha, aga neljapäeval sõidab Lucas ära, niiet ma olen neljapäevani temaga."

"Selge, jätan meelde." ütles Parker.

"Tegelikult, me saaks õhtul äkki poiste pool hetkeks kokku, jagame raha ära, mis esinemisega saime." selgitasin.

"Jaa miks mitte, mis kell?" küsis Parker.

"Oota hetk." ütlesin.

"Mary, mis kell me tagasi oleme?" küsisin.

"Kell kaheksa äkki?" kehitas ta õlgu.

"Kaheksa paiku." ütlesin Parkerile ja talle see sobis, Ma panin kõne kinni ja telefoni kotti.

Jälgisin Ethanit, kes oma telefonis midagi trükkis. Võtsin talt telefoni käest ja nägin vilksamisi vestlust Mariega, kuid siis lukustasin telefoni. Ja panin oma kotti.

"Mida sa teed?" vingus ta.

"Lõpeta ära, miks sa ei taha, et ma kaasa tuleks?" küsisin ja ta ignoreeris seda küsimust täielikult.

"Anna mu mobla." ütles ta ja sirutas käe, ma haarasin ta käest.

"Mis lahti on, on sul halvem või?" küsisin murelikult ja nägin, kuidas Scott meid tahavaatepeeglist jälgis.

"Ma ei taha, et sa mind nõrgana näeks, ma ei taha, et sa näeks kui haige ja hale ma olen." ütles ta ja ma turtastasin.

"Lõpeta ära! Sa oled tobu, kui sa nii arvad." turtastasin "Sa oled tugev." ütlesin ja ta naeratas.

"Ei ole." pomises ta.

"Ma tulen sinuga vägisi kaasa, mind ei huvita, kui sulle ei meeldi." ütlesin ja sasisin ta juukseid.

"Sa oled nii sihikindel." turtsatas ta ja naeratas mulle.

"Kui see on sinuga seotus siis kindlasti." naeratasin talle ja istusin talle lähemale.

"Ma imetlen sind, sa ei anna kunagi alla."

"Ei iial." ütles Mary vahele.

"Ei iial." kordasin.