Istusime kolmekesi Scotti autosse. Olime valmis Lucasele vastu minema. Kell oli peagi saamas kaksteist. Eile käisime stuudios. Stuudio oli üpris väike, aga hubane. Meil polnudki midagi teha, kui mõned lood laulda ja siis lubati meiega ühendust võtta. Ühele mehele meeldis väga mu hääl, see oli üpris üllatav, ma ei ole end lauljaks pidanud, pigem pianistiks. See selleks. Me sõitsime lennujaama. Ethan mu kõrval vaatas aknast välja ja Scott jälgis teed. Mu käsi oli Ethani pihus, ma mõtlesin endamisi pikalt, kuid ma otsustasin, et ma ei räägi talle midagi, võibolla on temal kergem mind unustada ja oma eesmärgile pühenduda, kui ta ei tea, et ma Sydney'sse jään. Ethan leppis sellega, et ei näe mind enam kunagi ja ma soovisin, et ta just sellega lepikski.
Scott parkis auto parklasse ja ma lippasin autost välja, lennuk oli juba maandunud ja Lucas pidi juba lennujaamas sees olema või just sinna jõudmas. Ma tormasin lennujaama uksest sisse ja otsisin silmadega tuttavat nägu, keda ma pea kuu aega näinud polnud. Peagi leidsin ma oma Lucase väikse seljakotiga keset lennujaama seisvat. Ka tema märkas mind ja hakkas minu poole tulema. Ma hüppasin talle kaela ja kallistasin teda. Teda hoides tekkis kodune tunne ja ma olin seda nii väga igatsenud. Iga kord, kui ma teda üle pika aja näen, taipan, kui oluline ta mu elus tegelikult on. Ta on mu parim sõber. Ja jääb selleks, ma ei tea, kuidas ma talle ütlema peaksin, et ma jään siia ja ei lähe enam kunagi tagasi Londonisse.
"Nu kuidas läheb?" küsis Lucas ja lasi minust lahti.
"Ausalt tahad teada?" küsisin.
"Sinu pilgust loen ma välja, et see pikem jutt."
"Sina tulid ja mu tuju läks paremaks,"
"Valetaja.." turtsatas Lucas ja ma naeratasin. Ethan ja Scott olid ka sisse jõudnud ja tervitasid Lucast tugevate käepigistustega.
Me sättisime end autosse istuma ja sõitsime tagasi koju. Teised olid poiste pool Lucasele väikse vastuvõtu korraldanud, väike rahulik istumine.
Me sõitsime hoovi. Scott parkis auto ära ja keeras uksed lukku. Me suundusime maja poole. Me astusime tuppa ja teised juba toimetasid seal. Minu üllatuseks oli ka Mary kohal. Kui Anabel Lucast märkas, hüppas ta talle kohe kaela ja Lucase nägu läks naerule. Mul tekkis neid vaadates nii hea aga samas halb tunne, sest ma teadsin, et varsti läheb Ethan ära ja ma ei tea, mis sellest saab, kui üldse saab. Ma nägin kui ebamugavas olukorras oli minu taga seisev Scott, kes üksiti Maryt jälgis, kes tema pilku vältida üritas.
"Minge, võtke aega ja rääkige kõik selgeks, lihtsalt rääkige." ütlesin ja naeratasin Scottile.
"Ma ei lähe ise temaga rääkima." raputas ta pead.
"Siis ma viin su sinna." turtastasin ja kergitasin kulmu.
"Ta isegi ei taha minuga rääkida."
"Aga äkki tahab?"
"Ei, vaata teda." näitas Scott peaga Mary poole.
"Mida ma talle ütlema peaksin?" küsis Scott.
"Rääkige kõik selgeks." pomisesin.
"Mul on piinlik," pomises ta.
"Lähme?" ma ulatasin talle oma käe ja ta võttis sellest kinni. Me kõndisime Mary juurde, kes parasjagu vett jõi.
"Mary?" pomisesin ja tüdruk keeras end meie poole.
"Jah?"
"Minge, rääkige, ärge kiirustage." ütlesin ja naeratasin neile.
Ma kõndisin ise esikusse tagasi ja liitusin Ethaniga, kes Anabeli ja Lucasega rääkis.
"Millest ma ilma jäin?" küsisin ja toetasin end vastu Ethanit, kes koheselt oma käe ümber mu piha pani.
"Ethan rääkis, et ta läheb homme ära." ütles Lucas ja ma naeratasin kurvameelselt.
"Äkki me peaks nad omavahele jätma? Sa pole veel teisi tervitanud." küsis Anabel ja ma olin talle selle eest tänulik.
Lucas ja Anabel läksid Parkeriga rääkima ja ma jäin Ethaniga esikusse.
"läheks välja?" vaatas Ethan mind ja ma noogutasin. Ta krabas kiirelt Scotti auto võtmed ja me lippasime välja.
"Ma ei oleks su sõiduoskuses nii kindel." pomisesin.
"Sa oled ju varem mind sõitmas näinud, niiet hoia oma armas suu kinni," naljatas Ethan ja istus autosse.
"Mis kell sa lähed?" vaatasin otsa reaalsusele.
"Homme kell kaks on buss peatuses.." pomises ta ja ma vaatasin maha.
"Ma viin su ühte kohta. Ma tahan, et see asi saaks korralikult lõpetatud." ütles ta ja jälgis teed. Me sõitsime ligi pool tundi ja ma olin aru saanud kuhu me sõidame.
Ethan peatas auto, väljus ja toetas end vastu autoust. Ta pani käed teksade tasku ja vaatas ümberringi.
Ma jälgisin teda vaikides ja kõndisin ta ette. Ma võtsin ta jopehõlmadest kinni ja vaatasin teda.
"Ethan, räägime.." tegin ettepaneku ja ronisin autokasti, ka Ethan ronis sinna ja pani oma käe ümber mu kaela.
"Ma ei uskunud, et see nii keeruline on." selgitas ta ja ma noogutasin.
"Tegelikult polegi ju midagi halvasti." ütlesin.
"On.."
"Ei ole, isegi kui ma sind ei näe, oled sa mul alati meeles."
"Usu mind, sa unustad mu peagi," naeratas ta.
"Mu esimene armastus, tõesti arvad nii või?" turtastasin ja ta naeratas.
"Mul oli au olla esimene.." ütles ta ja ma raputasin pead.
"Ära räägi minevikus, meil on veel 24 tundi."
"Ei, me teeme sellele lõpu, siin ja praegu." ütles ta.
"Ei, ma ei taha, aega on, ära kiirusta."
"Ma ei kiirusta."
"Ethan, ära tee mulle nii, kõik on hästi."
"Ma ei taha homme.."
"Ethan sa pingutad üle, sa lähed üht oma unistust täide viima, sa lähed sõjaväkke, teistele appi, sa tuled tagasi, oled palju täiskasvanulikum ja sa leiad endale raudselt mõne neiu." naeratasin.
"Ma ei taha."
"Ära pirtsuta, elu läheb edasi." ohkasin.
"Ma tean ja ma ei hala rohkem, ma saan isegi aru, kui pees ma omadega olen ja kui hale." ütles ta ja toetas pea vastu autokasti.
"Minu arvates oled sa kõike muud kui hale," naeratasin.
"Sa oled nii kuradi hea," pomises ta ja suudles mind.
____
Kas saame 100 vote 'i?
YOU ARE READING
Pilvede Embuses
Novela Juvenil16-aastane noor neiu, Lara Smith sõidab koos oma ema ja isaga kolmeks kuuks Austraaliasse, tüdruk loodab oma praegusesse igavasse ellu natuke särtsu tuua, tüdruk otsib seiklust, kuid kas ta selle ka saab?
