Pilvede Embuses

24.Peatükk

Kuni neljapäevani vaatasime Lucasega filme, sõime ja magasime. Meil ei olnud kordagi igav, meil oli lõbus ja ma sain mõtted probleemidest eemale.

Täna pidime Parkeriga õhtust sööma minema. Lucas oli rohkem elevil kui mina, kuuldes, et Parker võtab kedagi kaasa.

Hommikul ärgates, Märkasin, et Lucas veel magab ja vanemad olid juba lahkunud. Ma vahetasin riided retuuside ja pusa vastu. Köögi laual oli paberitükk, kus seisnes, et vanemad jõuavad hiljem ja kuna sööki napib, peaksime me ise poest läbi käima, paberi kõrval oli paar rahatähte. Kuna Lucas nii magusasti magas, otsustasin ma ise poes ära käia. Ma ei saa aru, kuidas saab üks inimene magada kella kaheni ja veel kui juba kell 22 magama heitis. Ilmselt pole ta veel ajavahega harjunud. Kritseldasin selle sama paberi teisele poolele Lucasele kirja, et lähen poodi.

Kui juba shoppamiseks läks, siis otsustasin ka oma raha kaasa võtta. Haarasin veel kapilt telefoni ja panin selga vesti, jalga tennised.

Kõndisin üle ranna ja nägin eemal kahte kuju.

Ethan ja keegi veel, blondide sirgete juustega neiu, nad ei saanud just kõige paremini läbi, nagu tundus.
Ethan märkas mind ja mu pilk kohtus hetkeks tema omaga, salapärane tüdruk keeras end ümber ja nüüd ma nägin ta nägu. Ta oli Mary koopia, kuid ilmselgelt oli see Marie. See ei üllatanud mind, aga sees hakkas kipitama, kui ma neid kahte seal sedasi nägin.
Ma kiirendasin sammu ega vaadanud tagasi. Kui olin nende silmapiirilt kadunud võtsin hoo maha ja kõndisin aeglasemalt, kui kuulsin selja tagant signaalitamist.
Keerasin end ümber ja nägin Scotti, kes akna alla keris.

"Tere, Lara, kus sa lähed?" küsis ta.

"Ma lähen kaubanduskeskusesse."

"Tule peale, ma viin su ära." viipas ta käega.

"Ma saaks bussiga ka minna." ütlesin ja noogutasin talle.

"Tule,ma tahan sinuga ühest asjast rääkida." ütles ta ja tekitas minus huvi.

Ma läksin kõrvalistmele ja tõmbasin ukse kinni, ta alustas sõitu.

"Räägi, mis toimub, Ethan on peale sinuga rääkimist teistsugune." ütles ta ja vaatas hetkeks mulle otsa.

"Ta rääkis mulle kõik ära." sõnasin ja ohkasin.

"Ma tean seda."

"Mida sa siis teada tahad?" küsisin ja vaatasin teda altkulmu.

"Mis sa talle ütlesid?" küsis ta.

"Mida ma oleks pidanud ütlema, kui ma teada saan, et kutt, keda ma armastama õppisin, sureb, kas tänu vähile või oma lollidele otsustele." raputasin pead.

"Mõtle tema peale, mida ta tunneb."

"Mida ta tunneb?" turtastasin "Ta mängis surmaga, avaldades soovi sõtta minna ja siis irooniliselt otsis surm ta ise üles, ta peaks õnnelik olema."

"Sa oled õel, Lara." ütles Scott, ta hääletoonist sain aru, et ta üritab end taltsutada.

"Milline ma siis olema peaks?" kergitasin kulmu.

"Peale seda kui ta sind lennujaamas nägi, rääkis ta haiglas sinust koguaeg, ta isegi ei teadnud su nime.." ütles ta.

Langetasin pea.

"Peale seda, kui sa välja ilmusid on hakanud ta võitlema, nii vähi, kui ka iseenda vastu." ütles Scott ja ma ei teadnud mida öelda.

"Ta pole kellegist nii palju hoolinud, ta on sinuga muutunud."

"Ma ei saa sellest aru, kuidas küll?"

"Ta jõi, pidevalt, ka siis kui tal ravi pooleli oli. Teda absull ei kottinud. Ta sisustas oma aega kuskil vana parkimismaja katusel istudes ja kas hüpata, või ei. Õnneks polnud tal selleks kordagi julgust."

"Ma ei taha teada, saa minust ka aru, see pole mulle kerge. Kas poleks mingit võimalust, et ta ei peaks sõtta minema."

"Ta ei saagi minna, kui vähk pole täielikult kadunud." raputas ta pead ja vaatas teele.

"On tal praegu kõik okei?" küsisin ja Scott vaatas mind korraks.

"Ta tunneb end jälle harvemini, see pole midagi hullu, seda tuleb ette, keemiaravi käigus." ütles kutt. "Äkki tuled täna meie juurest läbi, ütled talle kasvõi tere, või räägid temaga."

"Ma pean poodi minema."

"Ma ootan su ära." sõnas ta.

"Tule parem kaasa, ma ei jaksa kotte tassida." naeratasin.

Scott oli nõus ja ma olin sellega rahul. Ta pani uksed lukku ja me suundusime poodi.

Palusin Scottil toidukaupadega autosse minna ja tormasin ise ühte riietepoodi, ma vajasin väga riideid mida reedel esinemisel kanda ja ka midagi, mida täna õhtusöögil kanda.

Leidsin kauplusest ühe soliidse sinise kleidi ja valge kleiti, millega oli kaasas must jakk.
Scott ootas mind juba tükk aega autos ja ma püüdsin teha nii kiiresti kui võimalik.

"Olgu, siin ma olen, lähme. " ütlesin ja panin kiiresti turvavöö peale.

"Lähme." ütles ta ja käivitas auto.
"Sa siis räägid temaga?" küsis Scott üle.

"Ma räägin." noogutasin ja keerasin pilgu aknast välja.