Ma ärkasin jubedama peavaluga kui iial varem. Toas polnud peale minu ja Ethani,kõik oli samamoodi, ilmselt pole keegi siia tulnudki. Ma tõusin püsti ja mind tabas peapööritus.
Ma kõndisin Ethanit äratamata üles. Ma ei mäleta täpselt, mis eile juhtus, aga mulle meenub, et me leppisime ära. Ma astusin elutuppa, mis oli väga sassis, ühel diivanil magas Lucas, teisel Parker.
Köök oli täiesti tühi, aga vähemalt siin oli kõik enam vähem korras. Ma pidin vaid mõned pudelid ära viskama ja lapiga üle laua käima. Mul oli kõht jubedalt tühi ja ma otsustasin kõigile süüa teha, ma panin taldrikud lauale ja tegin külmkapi lahti, poistel oli mune ja peekonit ja ka mõned vorstikesed.
Panin kõik pannile ja kui valmis sai, asetasin panni laual olevale alusele.
Keerasin ja ehmusin kui nägin sassis juustega Ethanit, kelle silmaalused olid silmnähtavalt kottis ja sinakad.
"Mis sa siin veel teed?" küsis ta ja hoidis oma peast kinni " Ma ei mäleta midagi."
"Ma mäletan, tule sööma." ütlesin ja ta läks hoopis köögikapi juurde ja võttis sealt mõned tabletid. Ta toetas end vastu kapiäärt ja lasi pea norgu.
"On kõik kombes?" küsisin ja läksin tema juurde.
"Ei ole." pomises ta ja nägin, kuidas ta käed värisesid, valasin talle klaasi vett ja panin selle tablettide kõrvale. Ta võttis need pihku ja pani suhu. Panin veeklaasi ta huultele, sest ta ei suutnud oma värisevate kätega seda korralikult käes hoida.
"Kas ma peaksin Scotti kutsuma?" küsisin.
"Ei, kohe saab korda." ütles ta ja võttis mu käest. "Kohe.." pomises ta ja ma kallistasin teda õrnalt, ta langetas raskelt oma pea mu õlale ja ma paitasin vaikides ta pead.
"Sa poleks pidanud nii palju jooma, sulle ei mõju see hästi." ütlesin.
"Ära hakka moraali lugema, mitte praegu." ütles ta ja eemaldus minust.
"Okei.." vaatasin teda mõtlikult "Tule söö natuke, sa näed nii kahvatu välja. äkki me peaks haiglasse minema, ma lähen räägin Scottiga." ütlesin.
"Ei, kõik on hästi, ma söön ja siis on kindlasti parem, halb enesetunne käib raviga kaasas." seletas ta mulle ka istus laua taha.
"Ma siis lähen kutsun teised sööma." ütlesin ja läksin elutuppa.
"Avage politsei!" karjusin ja Lucas ja Parker kargasid püsti.
"Lara, ma vihkan sind, mu pea.." virises Lucas.
"Polegi nii hull pohmakas, kui ma kartsin." tõusis Parker ja katsus oma katkist huult.
"Kuradi Ethan, esmaspäeval isaga firmasse minema." pomises ta ja ajas end vaevaliselt seisma ja langes peagi istuma tagasi.
Ma koputasin Scotti uksele ja kohe kõlas vastus.
"Me juba tuleme!" hüüdis Mary ja ma läksin kööki, Parker minu järel.
"Mis sinuga juhtus?" turtastas Ethan väsinult.
"Mõnitad või?" kergitas Parker kulmu. "Sa sõitsid mulle ikka sajaga sisse."
"Mina?" küsis nüüd Ethan, tundus, et ta ei mäletanud eilsest tõesti midagi. "Mille eest?" küsis ta.
Parker vaatas minu poole ja ma sammusin Ethani kõrvale istuma.
"Me tegime Laraga mõned vallatud tantsud." naeris Parker.
"Misasja?" küsis Ethan.
"Käi perse, Parker." naersin.
"Me lihtsalt tantsisime, nagu sina Mariega." selgitasin.
"Nalja teed, mingit hõõrumist meil küll polnud, sümboolne tants oli." ütles Parker ja Ethan kortsutas kulmu.
"Vabandan selle pärast." ütles Ethan ja viipas Parkeri näole.
"Kõik on chill." ütles Parker ja tõstis oma taldrikule peekonit.
"Tere hommikut!" saabusid tuvikesed.
"Tere." tervitasime neid.
"Teate, me siin mõtlesime, et läheks telkima, täna, nagu esimesel korral." ütles Mary ja naeratas.
"Miks mitte." lisas Ethan.
"Meil on veel mõned siidrid ja käiks poes ostaks midagi kaasa."
"Mary, õues talv, maksimaalselt 12 kraadi sooja, mis siis öösel on." kergitasin kulmu.
"Ethan soojendab." ütles Scott ja muigas.
"Nagu bändi telkimine?" küsis Parker ja tõstis endale muna juurde.
"Jah, aga lähme ühe autoga, mahume ära küll." ütles Scott.
"See oleks tegelikult päris lahe, kui Ethan mulle jälle sisse ei sõida." noris Parker.
"Kui põhjust pole siis.." ütles Ethan.
"Ota, ma võtan Lucase kaasa." seadsin oma nõude.
"Ahhjaa, seda, et Marie tuleks ka, kui teile sobib." küsis Mary kahtlevalt ja vaatas eelkõige mind ja Parkerit.
"Mul täiesti suva." ütles Parker ja lõpetas enda poolt selle teema.
Ethan vaatas nüüd mind ja sain ka teiste pilgud endale.
"Miks te mulle otsa vaatate, ma olen Parkeriga üksmeelel." kehitasin õlgu ja tõstsin endale toidu ette.
"Lara! Too mulle vett, ma tunnen kuidas kõik üles tuleb." Karjus Lucas elutoast ja alles nüüd meenus meile tema puudumine köögist.
YOU ARE READING
Pilvede Embuses
Jugendliteratur16-aastane noor neiu, Lara Smith sõidab koos oma ema ja isaga kolmeks kuuks Austraaliasse, tüdruk loodab oma praegusesse igavasse ellu natuke särtsu tuua, tüdruk otsib seiklust, kuid kas ta selle ka saab?
