16-aastane noor neiu, Lara Smith sõidab koos oma ema ja isaga kolmeks kuuks Austraaliasse, tüdruk loodab oma praegusesse igavasse ellu natuke särtsu tuua, tüdruk otsib seiklust, kuid kas ta selle ka saab?
Meie ees laius imeline tivoli, Ameerika mäed, erinevad atraktsioonid ja kohutavalt palju rahvast. Ilmselt oli ilm see, mis täna rahvast siia kokku ajanud oli, vahetevahel paistis pilve tagant päikest ja ilm oli tuulevaikne. Isa oli meid siia ära toonud ja natuke lõbutsemise jaoks raha andnud, lisaks poetas ta mulle tasku ka bussiraha, kuna nad emaga pidid tööle minema ja olid seal seitsmeni, nagu alati.
Ma ostsin kassast meile kaks piletit, mis hõlmas kõigi atraktsioonidide ühe korra piletit. Atraktsioone oli kümne ringis, mitte palju, aga samas ka mitte vähe.
"Kuhu sa esiteks minna tahad?" küsisin Lucaselt ja ulatasin talle väikse tugevast paberist pileti. Lucas käis silmadega üle kogu platsi, kui ta pilk jäi peatuma vaaterattal.
"Vaaterattale." ütles ta ja ma noogutasin.
"Lähme." naeratasin ja hakkasime ratta poole minema. Seisime järjekorda ja ootasime kuni praegused sõitjad lõpetavad. Kui meie kord tuli ulatasime ühele vuntsidega härrale oma piletid, mille ta mingi aparaadiga läbi lõi, arvatavasti selleks, et kindel olla, et me teisele ringile ei tule.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Mees naeratas meile ja ulatas piletid tagasi, seejärel saatis meid istuma. Me kinnitasime turvalisuse tagamiseks vööd, mis seal olid ja peagi hakkas ratas tiirlema.
"Vaata, seal taga on meri, sealt paistab su maja." näitas Lucas näpuga.
"Me oleme nii kõrgel, nii ilus vaade." ütlesin ja Lucas noogutas.
Kõrgel oli tuul, mis sasis mu lahtiseid juukseid, ma tundsin kergendust ja vabadust. Austraalia talvele iseloomulik jahe õhk surus vastu mu nägu.
"Kuhu järgmiseks?" küsisin ja Lucas heitis pilgu alla.
"Läheks prooviks püssi lasta?" küsis ta ja ma polnud selle vastu.
Kui me olime vaaterattalt maha saanud suundusimegi punase kollase triibulise telgi poole. Tervitasime seal tegutsevat inimest, kes meile peagi seletama hakkas, kuidas asi toimib.
"Kui saate ühe kuuliga kõik purgid pikali, saate valida ise ühe suure mänguasja. Kui saate kahe kuuliga, siis saate vabalt valitud väikse looma. kui kolmega tabate, siis saate vabalt valitud võtmehoidja. " seletas mees ja ulatas meile relva laadsed asjad.
"Kumb alustab?" küsis Lucaselt.
"Naistel on eesõigus." ütles ta ja lasi mu esimesena laskma.
Esimene, ma hingasin sügavalt ja arvasin, et targem oleks lasta purgipüramiidi keskel olevat purki, nii ma ka tegin, ma sain küll pihta, kuid alumine pudelite rida jäi püsti. Ma sihtisin nüüd kahe pudeli vahele, mis alumisel real alles olid, kuid kukkus vaid üks.
"Lara, saad hakkama." ütles Lucas ja ma lasin kuuli lendu, üks purk kukkus maha, kuid teine jäi ettearvamatult kõikuma, ma hoidsin hinge kinni, kuni purk konksuga maha kukkus.
"Jess!" hüplesin, kui mees mulle võtmehoidjaid näitas. Ma valisin väikse mõmmiku, kelle käes oli süda. Nüüd oli Lucase kord.
Ta sihtis mitu pikka minutit ja laua taga seisev härra oli juba sunnitud köhatama.
Lucas lasi kuuli lendu ja see lendas vastu alumist, keskmist purki, ma hoidsin hinge kinni, kui kõik pudelid maha lendasid.
Meie selja tagant järjekorrast oli kuulda plaksutamist ja Lucas keeras end ringi ning kummardas. Ta valis ühe suure roosa, karvase jänese, kelle kõrvad rippusid alla poole ja nendel asetsesid lipsud.
Me olime eemale kõndinud, kui ta jänese mulle ulatas.
"See on sulle." ütles ta ja andis jänese mulle.
"Aitäh." naeratasin ja surkisin oma taskust väikse valge karu võtmehoidja ja surusin talle selle pihku.
"Tead küll, juhuks, kui sa mind igatsema hakkad." müksasin teda ja ta naeratas.
"Läheks ostaks suhkruvatti." tegi ta pakkumise.
"Ooojaa, mis tivolis käik see ilma suhkruvatita oleks." ütlesin ja me läksime suhkruvati putka poole. Me tellisime ühe roosa ja ühe sinise suhkruvati. Lucas ulatas müüjale raha ja müüja andis meile meie suhkruvatipulgad, millele oli üpris lopsakas hunnik suhkruvatti ümber keritud.
Me läksime istusime ühele valgele pingile ja hakkasime sööma.
"Räägi mulle Anabelist, mis teil on?" küsisin kavalalt ja sain Lucaselt piidleva pilgu.
"Ma olen vist esimest korda elus tõeliselt armunud." ohkas ta.
"Üüü, ma olen su üle uhke." patsutasin talle õlale. " Minuga on sama lugu, ma olen täiesti sees. "
