Pilvede Embuses

43.Peatükk

"Mida sa teed!" lükkasin ta ahastuses endast eemale.

"Anna andeks ma, ma ei mõelnud."  ütles ta ja võttis oma peast kinni.

"Lihtsalt vii mind koju."  ütlesin ja üritasin oma viha taltsutada.

Me sõitsime täielikus vaikuses, ma ei suutnud talle otsaga vaadata, ma suudlesin teda vastu, mille kuradi pärast. Ma tundsin end nagu ma oleks Ethanit petnud. Ja see oli nii raske tunne.

Parker peatas auto mu maja ees. Ta pani uksed lukku ja vaatas minu poole.

"Anna andeks."  pomises ta ja toetas pea vastu rooli.

"Miks sa tegid seda?"

"Sest ma armastan sind."  ohkas ta ja ma sulgesin silmad. Ma lootsin hetkeks et see on vastik luupaimaja ja kõik saab läbi.

"Kui sa tahad, siis ma võin sinust eemale hoida."  ütles ta ja ma tõstsin pilgu ja noogutasin.

"Ma tahan ja ma räägin tõsiselt, seda ei tohi juhtuda."  ütlesin. "Ära palun helista, ma ei saa sul keelata teistega suhtlemist, lihtsalt hoia minust eemale!"

Ta tegi ukse lukust lahti ja ma tormasin koju. Keerasin võtmetega ukse lahti ja tormasin sisse. Ma vajasin Lucast praegu kõige enam,  just nüüd, kui ta läinud on.
Ma teadsin, et ma pidin sellest vahejuhtumist Ethanile rääkima, ma ei tahtnud, et ta seda kellegi teise suust kuuleks. Aga ma ei julgenud. Ma kardsin, et siis on kõik kildudeks. Ethan sai alles terveks, ta silmades on nii palju rõõmu, mida ma varem näinud pole. Ma tunnen, et ma õpin tundma uut Ethanit, ta on nüüd elujõuline, õnnelik. See on nii ebaõiglane, mille kuradi pärast pidi Parker mulle sellest rääkima, miks ta pidi mind suudlema.

Kõige õigem oleks Ethanile rääkida. Aga mida ma ütlen. Ma istusin närviliselt Lucase voodiasemele, mis veel kokku pandud polnud. Panin käed põlvedele ja langetasin pea kätele. Tõstsin pilgu ja mulle vaatas otsa armas jänku, kelle Lucas mulle võitnud oli. Ma naeratasin ja võtsin jänese enda kätte. Ma mängisin ta pehmete kõrvadega ja tõmbasin kaisuka tugevalt enda vastu ning lasin üksikul pisaral jänesele langeda.

Seal istudes jõudsin järeldusele, et ma pean temaga aus olema, meie vahel ei tohtinud enam ühtegi saladust olla ja ka mina lubasin seda lubadust pidada ja ma peangi seda. Ma võtsin oma jope ja tõmbasin selle peale. Keerasin võtmetega majaukse kinni ja lippasin maja poole, nad olid juba koju jõudnud, kui ma tulin polnud neid veel siin. Ma koputasin uksele ja avasin selle. Mulle avanes vaatepilt neljale inimesele, kes lõbutsesid ja filmi vaatasid. Mary ja Scott istusid ühel diivanil ja Ethan ja Marie teisel. Nad naersid ja ilmselt ei näinud ega kuulnud mu siinolekut.

"Hei!" tervitasin neid ja võtsin jalatsid jalast.

"Hei!" ajas Ethan end püsti.

"Tule vaata ka." kutsus Mary aga ma raputasin pead.

"Ma tegelikult tulin ainult Ethaniga rääkima."

"Lähme kööki." ütles Ethan ja juhatas mu kööki.

Ma istusin laua taha maha ja Ethan läks külmkapi juurde ja võttis sealt pooliku tordi ja mahla.  Ta võttis sahtlist lusika ja istus mu kõrvale.

"Tahad ka?" küsis ta ja pistis koogitüki endale suhu.

"Ei.." Ohkasin.

"Mis juhtunud on jälle?"  ohkas ta ja viskas lusika taldrikule. Ma tundsin ta hääles tüdimust, ma olin isegi nendest probleemidest väsinud.

"Sa vaatad mind nagu mina oleks kõigis probleemides süüdi."  ütlesin ja kortsutasin kulmu.

"Ma ei taha vaielda."  ütles ta ja võttis lonksu oma mahlapakist. Ma võtsin kahe käega ta poskedest kinni ja keerasin ta endale otsa vaatama.

"Sa oled joonud või?"  küsisin ja ta keeras pea ära.

"Olen, mõned õlled."  kehitas ta õlgu.

"Sa ei tohiks, arst ju ütles, et see, et meil see pidu oli ei aidanud su ravile just kaasa." ütlesin ja vaatasin teda tõsiselt.

"Ma olen vähist puhas." 

"Ei ole ju! Sul on vähialged."  ütlesin ja ohkasin väsinult.

"Ära tänita koguaeg, Türa, ma saan sellest ise ka väga hästi aru!" Ta peaaegu karjus ja tormas välja, midagi kapilt haarates. Ma võtsin kätega peast kinni ja ohkasin sügavalt.

Ma väljusin köögist ja püüdsin endale kõigi segaduses pilgud. Tõmbasin oma jalatsid midagi ütlemata jalga ja järgnesin Ethanile. Ta seisis verandal, toetades end vastu majaseina. Ta sõrmede vahel oli sigaret, mida ta tõmbas ja ma kohkusin. Ta hävitab enda tervist.

Ma tirisin selle ta käest ja viskasin märja liiva sisse maha.

"Miks sa seda teed?" pomisesin ja toetasin end tema kõrvale vastu seina.

"Miks mitte? Vähk on otsas, elu läheb samamoodi edasi, nagu see mul enne vähki pooleli jäi."  Ütles ta ja vaatas vastu katuseäärt peksvat vihma.

"Ma vihkan sind, Ethan." 

"Sa armastad mind." ta naeratas.

"Ma armastan seda hoolivat ja kohusetundlikku kutti, kes koos selle vähiga kadus."  ütlesin ma endalegi ootamatult.

"Ma olengi see sama kutt."  ütles ta "Ma lihtsalt ei talu seda, kuidas ta sind vaatab."  ütles ta ja ma mõistsin hetkega.

"Ma tahtsingi sellest rääkida."  Ma võtsin ta jopehõlmadest kinni ja panin pea ta rinnale.

"Ethan, Parker on minusse armunud."  ohkasin.

"Seda pole raske arvata."  ütles ta ükskõikselt.

"Ta suudles mind."  ütlesin ja Ethan kõndis minust eemale.

"Türa, ma tapan ta ära, oma kätega."  ütles ta ja lõi käega vastu seina.

"Ma suudlesin teda vastu, see käis nii kähku ja ma läksin sellega kaasa, kui ma ühel hetkel aru sain, et mida ma teen siis ma lükkasin ta eemale." vuristasin.

"Mida perset sa tegid?!" Karjus ta ja kõndis mulle lähemale.

"Ma tahtsin, et sa seda tema käest ei kuuleks."  ütlesin ja kahetsesin oma sõnu "Me leppisime ju kokku, et meie vahel pole saladusi." 

"Ma poleks seda uskunud, sinust."  ütles ta ja tõmbas kätega üle näo.

"Ma palusin tal endast eemale hoida, ma lihtsalt tahan, et sa mind ei vihkaks, ma tegin talle selgeks kui tõsised mu tunded sinu vastu on."
Ma kõndisin talle lähemale ja üritasin teda suudelda, kuid ta keeras pea ära.

"Ma ei taha midagi ära rikkuda, ma olen purjus, lihtsalt räägime homme."  ütles ta ja läks nördinult majja tagasi.