16-aastane noor neiu, Lara Smith sõidab koos oma ema ja isaga kolmeks kuuks Austraaliasse, tüdruk loodab oma praegusesse igavasse ellu natuke särtsu tuua, tüdruk otsib seiklust, kuid kas ta selle ka saab?
"Mul ei ole mitte midagi selga panna!" vingus Mary ja viskus meeleheitlikult voodile.
"Küll me leiame midagi." lubasin ja läksin ta kappi sobrama.
"See on kohutav, mul pole M I D A G I selga panna." raputas ta alla andes pead.
"Mh ma võin sulle oma ühe kleidi anda, ainuke asi on see, et ma kandsin seda eile restos, aga ma võtsin selle juhuks kaasa, ma aimasin, et sa ei leia midagi." sõnasin, ma tõesti teadsin, et see probleem võib esile kerkida. Ma võtsin kotist punase kleidi ja viskasin selle Mary kõhule. Ta ajas end vinguvalt istuli ja vaatas kleiti. Kui ta oli otsusele jõudnud, et see on sobiv, kargas ta mulle peale ja nimetas mind geeniuseks.
"Pane see selga nüüd, meil on viisteist minutit, et poiste juurde minna." ütlesin ahastuses olles ja potsatasin toolile maha.
"Appi meil on kiire, ma lähen vahetan riided, sa otsi sealt esimesest sahtlist mu kamm ja patsikummid." ta tormas vannituppa ja ma avasin sahtli, see oli üpris laiali, lõpuks leidsin ma aluspesu, kondoomide ja küünelakkide vahelt kammi ja panin selle meigilauale.
Kontsadega Mary jooksis kiirelt meigilaua ette ja potsatas maha, ta pani oma meigikohvri, mis oli hiiglamasuur lauale ja ulatas mulle kammi.
"Tee mulle mingi punutis, ma teen meigi."
"Kuhu palun jäi?" kiusasin teda.
"Mh, lõpeta." naeratas ta ja asus kohvri kallale.
"Kust sa nii palju kosmeetikat said, ma ei ütleks, et sa meil Make Up Queen oled." naljatasin, et paanikas oleva neiu tuju üleval hoida.
"Mina polegi, aga mu õde on." ütles ta tõsiselt ja jätkas oma tööd. "
Punusin talle ilusa viljapea ja teatasin, et ma olen lõpetanud, peagi oli ka Mary oma meigi valmis saanud, võtsime oma asjad ja suundusime maja poole, ma sättisin oma valge kleidi alaosa ja märkasime poisse, kes juba asju autosse tassisid.
"Vau, Te olete väga ilusad!" ütles Scott ja suudles Maryt põsele.
"Täname." sõnasin naeratades.
Majast väljunud ja autoni jõudnud Parker vilistas meid nähes ja ma naersin, ta võttis mu käest ja keerutas mind.
"Damn, gurl." ütles ta ja ma tänasin teda kerge punaga mu põskedel.
Auto juurde jõudnud Ethan mõõtis meid pilguga.
"Te olete tõesti väga kaunid." lisas ta ja naeratas meile.
"Mis sa nüüd." naeris Mary ja kallistas Ethanit.
Ka Lucas ilmus meie juurde ja tervitas kõiki.
"Nüüd peaks kõik siin olema." ütles Parker ja patsutas käega auto kastile.
"Väga hea, oleme valmis minema." Scott käivitas auto.
"Me tuleme siis sellega." ütles Scott ja vaatas Ethanit ja Maryt, viidates oma autole.
"Me siis tuleme minu autoga." ütles Parker ja vaatas mulle ja Lucasele otsa, et nõusolekut saada.
"Me sõidame tagaukse juurde, seal tuleb Harold ja aitab meid." ütles Scott Parkerile.
"Me lähme parklasse ja tuleme siis jala maja taha."
"Teeme nii." noogutas Scott ja nad ronisid kolmekesi autosse ja sõitsid ees ära.
Peagi olime ka meie teel.
"On närv sees ka?" küsisin juhilt ja ta heitis korra pilgu mulle.
"Natukene."
"Mul ka, mõtle, me teeme veel ajalugu." ütlesin unistavalt.
Lucas turtastas "Sina ja ajalugu."
"Kuule, ära sa nüüd nii suuri unelmaid ka loo." naeratas Parker ja keeras Kõrtsu parklasse.
Me võtsime oma asjad, lukustasime auto ja läksime kolmekesi hoone taha, kus teised ja üks võõras vanem mees, kes oli ilmselt Harold, juba asjade sisse vedamisega tegelesid.
"Tervist, Harold!" surus Parker mehega kätt.
"Tervist!" vastas mees.
"Tere, Lara," tutvustasin ennast.
"Harold." noogutas ta ametlikult ja raputas mu kätt.
"Lucas." noogutas Luca ja raputas Haroldi kätt.
Me tassisime kõik asjad lavale ja seejärel tutvustas Harold meile tagaruumi ja lavalisi võimalusi. Seejärel jättis ta meid omapead ja läks paberimajandusega tegelema, nagu ta mainis.
Esinemine pidi algama seitse, kell oli alles 18:27 ja kogu saal oli juba inimesi täis, mitte just tihedalt aga siiski. Mu jalad juba värisesid, rääkimata kätest, mis lihtsalt ei püsinud paigal.
Ma istusin Ethani kõrval diivanil, ebamugav olukord, kuid sain hinge tõmmata, kui minust paremal pool istunud Lucas otsustas ka lõpuks meie hulgast lahkuda ja rahva sekka minna. Ma eemaldusin Ethanist teise diivani nurka. Ja jätsin käed oma kõrvale. Tundsin kuidas Ethan tahtlikult oma käega minu oma riivab ja tõmbasin käe ära ja asetasin sülle.
Tõusin ja läksin Mary juurde, kes üksi parasjagu kohvi jõi.
"Kuidas on?" küsisin.
"Äkki mul lähevad sõnad meelest." pabistas ta.
"Ei lähe." naersin "Ära põe, kõik läheb plaanipäraselt." ütlesin, et teda lohutada, kuid lavalt kostus juba õhtujuhi häält, kes pidi teadvustama, kui on meie kord lavale astuda. Me seisime rivvi, nagu oli kokku lepitud ja läksime märguande järel, aplausi saatel lavale.
Rahvamass lõi mu pahviks ja mul läks mõni sekund,et taastuda ja süntesaatori taha minna.
"Heii, Sydney rahvas!" hüüdis Mary mikrofoni.
Rahva hulgast oli kuulda plaksutamist ja vilistamast.
"Paneme pidu!" hüüdis ta. "Niisiis, alustame rahulikult ja lõpetame rahulikult, see mis vahepeal toimub jäägu üllatuseks, kellele väga meeldib võib meile natuke dippi visata, baarmani juures. kas olete valmis?" küsis ta ja rahvas plaksutas.
"Siin me oleme! The Melsp!"
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
