Pilvede Embuses

7.Peatükk

Ma ärkasin üles koputuste peale,mis vastu mu akent kostusid. Hõõrusin oma uniseid silmi, tundsin ikka veel, et ma olen väsinud, kuid see mõne tunnine uni tuli igati kasuks.

"Hei!" lugesin Mary huultelt, kes akna taga seisis.
Ma vajutasin lingi alla ja avasin akna.

"Mis sa siin teed?" pärisin uniselt.

"Ma pidin ju läbi tulema."

"Jaja, ma mõtlen,et miks aknast?"

"Ma ei teagi, su vanemad on kodus ja mulle tundus lihtsam siia tulla ja aknale koputada.

"Selge." Naersin.

"Kas sa tuled meile? "

"Ma ei teagi, ma arvan küll, ma pean pesus käima ja vanematega rääkima. "

"Olgu, aga tule siis tunni aja pärast poiste juurde." ta naeratas.

"Jah. " pomisesin ja panin akna kinni.

Sammusin vannitoa poole, tõmbasin oma särgi üle pea ja panin vannivee jooksma. Viskasin vanni vannipommi. Ja ronisin isegi vanni. Vannivesi oli kuum ja lõõgastav. Ma toetasin pea vastu vanniäärt, ma tundsin end väga hästi. Sulgesin silmad, mu silme ees vilkusid pildid Ethanist. Avasin ehmatusest silmad, mis minuga toimub. Libistasin end vannivette. Hoidsin ühe käega nina kinni ja panin pea vee alla. Olin seal mõne sekundi. Ainult selleks, et end vähegi värskendada, et neid mõtteid enam mu pähe ei tuleks. Tõmbasin käega üle oma silmade.

Mis kurat minuga toimub, mu silme ette tulid kõik hetked, alates lennujaamast kuni selleni kui ta mu täna koju saatis. Kurat, Lara, Mis sinuga toimub?

Ma loputasin oma keha külma veega üle, et end vähegi värskemalt tunda, see mul ka õnnestus. Panin ema hommikumantli, mis vannitoas rippus selga ja sammusin oma tuppa. Tuhnisin seni oma puidust kapis kuni leidsin heledad teksad ja valge pusa. Vahetasin lõpuks riided ja otsustasin lõpuks oma vanemate ette ilmuda, sellest kõigest tuleb nüüd kas suur pahandus või saan ma vabamalt hingata, sest nad ei kontrollinud hommikul mu tuba.

Hingasin sügavalt, sisimas valmis suureks peapesuks ja astusin kööki.

"Küll sul oli täna ikka hea uni, noor daam" sõnas isa paberitelt pilku tõstes.

"Oli tõesti, harjun selle ajavahemikuga." naeratasin ja potsatasin toolile.

"Kohe saab süüa, võta endale taldrik."

ema askeldas rõõmsameelselt pliidi ääres, ma pole teda ammu nii õnnelikuna näinud, võibolla oli see siis, kui ma viiene olin, jah siis. Ema oli just haiglast tulnud ja teatas, et ta on rase ja ma saan endale väikse õe või venna.. Aga seda ei juhtunud, me sattusime autoõnnetusse, mu paremal käel on sellest isegi pisike arm. Ema kaotas lapse kuuendal raseduskuul. Ta süüdistas ennast aastaid ja ma kardsin, et ta ei saa iialgi sellest üle. Minu mäletamistmööda käis ema isegi psühholoogil, isa viis ta sinna, mäletan häguselt, milline tüli neil oli, kuna isa tahtis ema aidata. Tol ajal oli mu emal peas kõik sassis, ta polnud vaimselt korras. Kui ma seitsmeseks sain oli ema korras, aga ta silmis polnud enam seda sära nagu varem, aga täna näen temas jälle seda kahekümnendates noort ema, kes alles oma rasedusest on kuulnud, aga ei , see pole võimalik, mu ema kaotas koos lapsega võimaluse, võimaluse üldse enam lapsi saada..

"Kuidas tööpäev oli?" pärisin, kui olime kõik söögilaua taha istunud.

"See oli imeline, Sydney on imeilus, kõik on siinkandis väga sõbralikud. Kas sa onu Danieli mäletad?" küsis ema rõõmsameelselt ja erutunult.

"Mäletan." Muidugi ma mäletan teda, kõige parem onu maamunal, onuks ma teda päris nimetada ei saa, me pole veresuguluses, aga ta oli aastaid mu vanemate töökaaslane ja igakord, kui ta meil külas käis oli tal mulle kingitus või kommipakk.