Pilvede Embuses

5.Peatükk

Varsti jõudsime kohale, õues oli juba kottpime ja lõkkeplats oli imeilus, poisid olid lõkke üles teinud ja me istusime koos lõkke ümber tekid peal. Meil oli väga fun, mulle tundus, nagu siia ma kuuluksingi. Sellesse seltskonda.

Me naersime ja poisid rääkisid naljakaid jutte nende minevikust, neil tunduski koguaeg nii põnev olevat, nad rääkisid kuidas mu praegused naabrid florida'st, eelmisel puhkusel neid nelja taga ajasid,sest nad olid autoga rannas terve maa üles kündnud ja vanapaarile see muidugi meelt mööda polnud.

"Ja tol korral, Marie kukkus autolt nii maha, et ta oli täiesti liivane, ta köhis liiva mäletate?" küsis Ethan naeratades, ma vaatasin teda, ta naeratus tõi esile ta kerged põselohud, mis olid väga armsad, ta põsed olid punnis ja ta silmad olid pruunid nagu rosinad.

Ma naersin, nendega oli nii hea, ma tundsin end esimest korda peale Lucase kellegi seltskonnas nagu kodus, nagu ma oleks sinna loodud.

"räägi endast." ütles Scott ja tõmbas Maryt endale lähemale.

"Mina? Mul pole midagi rääkida.. " sõnasin talle otsa vaadates.

"Ütle midagigi... "

"Ma elan Londonis, ma olen 16, tähtkuju kaksik.."

"Ja see ongi sinu lugu?"

"Ma pole kogenud selliseid asju nagu teie.."

"Sa oled siis seda sorti tüdruk, kes valib niiöelda toaelu? "

"Võib ka nii öelda.. " pomisesin.
Ma tegelikult tundsin end praegusel hetkel ebamugavalt ja mitte vähe, mul oli tunne, nagu ma oleks selle seltskonna kodukana, kes midagi vinget kogenud pole.

Ülejäänud aja püsisin vaikselt, teemad olid sellised, millele ma ei osanud kaasa rääkida.

"Ma lähen jalutan." pomisesin ja kõndisin auto poole mis asus eemal. Kui autoni jõudsin ronisin kasti ja avasin oma termose. Tõmbasin oma teki rohkem ümber oma keha ja jõin termosest kuuma kakaod.

"Mis sa siin üksi teed?"

Ma ehmusin ja kogu kakao pritsis mu huulte vahelt välja. Köhisin kohutavalt, aga Ethan mu kõrval ainult muigas.

"Nii ei tehta! " ütlesin, kui olin lõpuks oma köhimise kontrolli alla saanud.

"Ega ma meelega, miks sa siin istud? "
"Ma ei oska teiega kaasa rääkida. Pealegi ma tahtsin natuke üksi istuda. "

"Ma istun koos sinuga, oota ma toon kohe midagi." Ethan tegi mulle silma ja läks autosse, ta tuli sealt tagasi kahe klaaspudeliga.

"Mis see on?" kortsutasin kulmu.

"See on siider, Lara.." Ta näol ilutses naeratus. Ta asetas huuled pudelile ja avas hammastega pudeli ja ulatas mulle, enda omaga tegi sama.

"Võta võta. "

"Ma ei tea, kas ma peaksin.."

"Peaksid, see on ainult üks siider, pealegi Mary ja Scott läksid juba magama."

"Olgu. " ütlesin ma ja ronisin taha poole, et saaksin pea vastu auto kabiini toetada.
Ethan läks midagi ütlemata lõkke juurde tagasi.
Rüüpasin siidrist ühe lonksu. Ma tundsin kerget maasika maitset ja kibedust oma suus mis kergelt mu kehasse soojust lõi. Ma ei olnud kindel, kas see on hea mõte, aga ma ainult proovin ja midagi halba ei saa ju ometi juhtuda, kõigest üks siider.

Nägin eemalt Ethanit tagasi tulemas, tal oli kaasas palju tekke.

"Tule eest.." ütles ta ja hakkas tekke auto kasti maha panema.

"Las ma aitan.." võtsin tekihunnikust ühe helerohelise teki ja laotasin selle kasti põhja.

Kui olime aseme valmis teinud tõi Ethan autost ülejäänud siidrid.

"Sa teed nalja.."

"Ei tee, ma ei sunni, võibolla on see meil viimane võimalus siidrit juua, iial ei või teada?"

"Selles on sul õigus, tee lahti. " Ma surusin talle uue pudeli pihku.

"Alati." ta muigas ja see tõi esile ta põselohud, mis nii väga mu pilku püüdsid.

Ta avas pudeli nagu varem ja ulatas selle mulle.

"Seda et me siis telki ei mahu?"

"Ei mahu, aga õues pole veel väga külm, saame siin hakkama küll. " ütles ta muiates.

"Tegelikult on see naljakas, kas pole? "

"Mis?" ta kortsutas oma kulmu.

"See et ma Melbourne'is, lennujaamas just sulle otsa jooksin, ma oleks võinud tuhandele teisele inimesele otsa koperdada, aga just sina jäid mulle ette."

"See on saatus. " ütles ta salapärasel toonil, mis mind naerma ajas, iga lonksuga läks mu tuju aina paremaks.
"Aga mis sa seal Melbourne'is tegid?"
Ta vaikis tükk aega, ma sain aru, et ma küsin liiga palju ja lõin end mõttes vastu pead.

"See on pikem jutt." pomises ta vaevu kuuldavalt.

"Anna andeks, ma tavaliselt ei uuri nii palju. "

"Ei sellest pole midagi, sa kuulud ikkagi ju nüüd meie hulka." ta naeratas meelitavalt.

"Mina, teie hulka, tõsiselt? "

"Jah, kui sa ei taha siis sa ei pea, aga see oleks ju tore, Maryle sa väga meeldid."

"Meeleldi.. " naeratasin ja võtsin lonksu siidrist. Tõmbasin tekki rohkem peale.

"Kas sa oled mõelnud vahel, kui palju tähti taevas on?" küsis ta peale pikka valikust ja vaatas lummatud pilguga taevasse.

"Tähtede arv galaktikates ulatub umbes kümnest miljonist tähest saja triljoni täheni.. " sõnasin targalt ja tundsin piinlikust, ma ei tea isegi miks, aga mul on alati piinlik oma teadmisi näidata.

"Mis?"

" Tähtede arv galaktikates ulatub umbes kümnest miljonist tähest saja triljonini.."

"Kus sa seda tead?"

"Tean.." pomisesin ja üritasin piinlikust varjata.

"Tead, kui mu ema veel elus oli rääkis ta mulle alati kunagi, kui ma väike olin, et need tähed on surnud inimesed, nende hinged, sa näed neid ainult pimedas ja sa tead,et nad jälgivad sind. Aga langevad tähed, on hinged,mis on surma äärel aga saavad veel ühe võimaluse. "

"See on armas,mu vanemad pole mulle kunagi sellist maailmapilti maalinud. "

"Mõtle, kunagi olen ka mina üks neist tähtedest.. "

"Kunagi oleme me kõik.." naeratasin.

Ethan võttis suure sõõmu siidrist ja neelas selle korraga alla.

"Kunagi oleme me kõik. " pomises ta.
Ta silmad läikisid,ilmselt liigsest alkoholist. Ta jälgis hoolega tähti, Ta oli lummatud, täpselt nagu mina tol hetkel tema rosinakarva selgest pilgust.