16-aastane noor neiu, Lara Smith sõidab koos oma ema ja isaga kolmeks kuuks Austraaliasse, tüdruk loodab oma praegusesse igavasse ellu natuke särtsu tuua, tüdruk otsib seiklust, kuid kas ta selle ka saab?
Me viisime toidukotid ja mu ostetud kleidid koju ja seejärel suundusime Scotti poole. Ma isegi ei teadnud, mida öelda, ma olin ilmselgelt liiga isekas, mõtlesin vaid endale, enda tunnetele, ma ei mõelnud, mida Ethan tunda võib, ta on haige, ma ei mõelnud tol hetkel täiskasvanulikult. Võibolla oli targem temaga rääkida, ma lihtsalt tol hetkel endast väljas ja ma ei mõelnud selgelt.
Me olime jõudnud ukse taha ja mu käed hakkasid higistama. Ohkasin.
"Scott, ma olin nii loll, mul on tema ees häbi."
"Ta saab aru." Lohutas Scott. Ja kallistas mind.
"Aitäh, et sa mulle aru pähe panid." noogutasin.
"Lähme nüüd." naeratas ta ja me läksime sisse, tuba oli vaikne ja me võtsime jalatsid jalast, panin oma vesti rippuma.
"Ma usun, et ta on oma toas." ütles Scott ja ma suundusin Tema toa ukse poole. Tegin selle vaikselt lahti ja kõndisin trepist alla, tuba oli vaikne.
Ta lamas voodis, tal olid jalas ainult aluspesu ja tekk paljastas ta jalgu ja ülakeha , ma imestasin,et tal külm pole. Ma ei tahtnud teda äratada. Seega läksin pillide juurde ja istusin ühele toolile. Ma võtsin Ethani kitarri ja käisin sõrmedega üle keelte.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Panin kitarri tagasi sinna kust selle võtsin ja tõmbasin käega üle klaveri kaane.
Ethan polnud veel ärganud ja ma otsustasin Scottile seltsiks minna. Kõndisin võimalikult vaikselt trepist üles.
"Lara!" kuulsin teda hüüdmas ja vandusin mõttes, et ma polnud vaiksemalt üles kõndinud. Ma keerasin end ümber ja läksin alla. Ethan oli end istukile ajanud.
"Hei." ütlesin ja vaatasin ta segaduses pilku.
"Hei?" See kõlas tema poolt pigem küsimusena.
"Ma.." Ma ei leidnud sõnu ja tema pilgu all sain aru, et ma poleks pidanud siia tulema " Tähendab, ma poleks pidanud tulema. " ütlesin ja hakkasin kärmelt trepist üles minema.
Ethan tuli mulle järgi ja peatas mu.
"Ära mine." ütles ta ja ma istusin trepile maha. Sama tegi ka Ethan.
"Ma olin nii loll." pomisesin ja vaatasin maha.
"Ei olnud."
"Ma oleks pidanud sind toetama, mitte vihastama.." ütlesin ja keerasin hetkeks talle pilgu.
"Ma tean,ma saan aru." ütles ta ohates.
"Ma ei taha, et sinuga midagi juhtuks, ma niigi kardan suve,talve lõppu, kui ma ära lähen, mis siis saab?" küsisin ja võtsin kätega pea ümbert kinni, nukid oma jalgadele pannes.
"Eks me siis näeme, mis saab." ütles ta ja vaatas mulle silma.
"See on lihtsalt kõik niigi hukule määratud. Äkki poleks üldse mõtet?" kergitasin kulmu ja vaatasin teda.
"Ära ütle nii, ma tulen kasvõi Londonisse elama." ütles ta minu üllatuseks.
"Nii ei saa." raputasin pead.
"Ma tean." langetas ta pea.
"Anna andeks, et ma su ellu tulin ja selle peapeale keerasin." ütlesin ja lasin valla ohke.
"Aitäh, et sa tulid." ütles ta ja vaatas hetkeks mulle silma.
"Kas kõik on nüüd okei?" küsisin temalt.
"Kõik on okei." noogutas ta ja ma kallistasin teda tugevalt.
"Ma peaks minema, Lucas on üksi." ütlesin talle ja ta noogutas.
" Ma saadan sind. " kõndisime koos trepist üles. Ma tundsin, et meie vahel on ikka veel teatud pinge, kuid ma ei mõistnud, mis see on ja kelle poolt see tuli, kas tema või minu. Jätsin koridoris Scottiga kohtumiseni ja suundusin jalatseid jalga panema.
Panin vesti peale ja vaatasin Ethanit, kelle ilme oli midagiütlev.
"Kas kõik on ikka korras?" pomisesin kui tema juurde kõndisin.
"Kõik on okei." naeratas ta ja ma nõjatusin, et talle musi kinkida, kuid ta keeras põse ette. Ma vaatasin teda imelikult.
"Ma olen külmetunud ja ma ei taha, et sa haigeks jääks." ütles ta ja vaatas minust mööda.
"Okei." Noogutasin ja hakkasin ukse poole kõndima, kui uks suure pauguga lahti läks ja sealt Marie sisse sadas.
"Tere kallis! Ma olen tagasi, käisin pesus ja vahetasin riided, me võime jätkata, seda mida ennist tegime või.." kergitas ta kulme ja hüppas Ethanile sülle, ma vaatasin seda kõike lihtsalt pealt ja ma olin pahviks löödud, ma tundsin tugevat torget.
"Mida te siis ennist tegite?" avasin ma lõpuks suu ja vaatasin Ethanile otsa, ta vältis mu pilku.
"Oh, kas ma segasin teid, ma ei märganud, et keegi peale poiste veel siin oli." vabandas neiu ja sättis oma kleiti.
"Ei, ma olin just lahkumas, aitäh võõrustamast." naeratas nii võltsilt kui suutsin ja jälgisin üksisilmi Ethanit, kes ei julgenud mulle otsaga vaadata.
