Peagi ilmus kohale Mary koos Mariega, kes huvi pärast kaasa oli tulnud. Ma juhatasin nad sisse ja saatsin alla poiste juurde. Ise panin meile teevee keema ja kohvi valmis, et pärast jutustada saaksime. Uksele kõlas koputus ja ma lippasin uksele. Ma avasin ukse ja uksel seisis Parker.
"Tervist," naeratas ta ja astus edasi.
"Hei," pomisesin.
"Jah, nii võtabki mind vastu meie päiksekiir?" noris ta.
"Mh, Misasja, mul on tore sind näha." naeratasin ja kallistasin teda sõbralikult.
"Kus teised on?" küsis ta ja ulatas mulle tordikarbi .
"All, lähme ka kohe." sõnasin ja viisin tordi kööki.
Me sammusime koos alla, all valitses täielik vaikus, ilmselt ei saanud Scott ega Mary sõnagi suust ja Marie ja Ethan lihtsalt ei julgenud midagi öelda.
"Tere!" tervistas Parker teisi ja Ethan vaatas kohe minu poole. Ma naeratasin talle ja lippasin ta kõrvale.
"Hakkame kohe pihta, mul on tegelikult ainult tunnike aega." ütles Parker.
"Noh teeme siis ära, Mary, räägi täpsemalt." Mary pilk jooksis Scottile kes põrandat vaatas.
"Tähendab, ma usun et teeme oma lood läbi ja siis tegelikult homme peaksime stuudiosse minema." ütles ta ja kohendas mikrofoni.
Me mängisime oma lood kiirelt läbi, midagi polnud ununenud ja kõik tuli üpris hästi välja, mõnda lugu tegime topelt. Covereid me läbi ei teinud, sest neid me stuudios esitada ei saanud.
Me suundusime kõik koos kööki, Mary läks aga otsekohe esikusse.
"Mary, kus sa lähed?" küsisin vaikselt.
"Ma arvan, et oleks parem kui ma läheks." ütles ta
"Ära põgene, ühel hetkel peate te ju selle vestluse maha pidama." ütlesin ja kõndisin ta kõrvale.
"Mul on kuidagi piinlik." ütles ta.
"Me pole veel valmis, ma hakkan üle saama ja ma arvan et ma lähen pealegi mul on tunni aja pärast juuksur kesklinnas." ütles ta.
"Aga sa võid Parkeriga minna?" küsisin.
"Kas ma kuulsin oma nime?" küsis Parker, kes köögist välja ilmus.
"Ja,ma tahtsin küsida, et millal sa lähed?"
"Tegelikult peaksin kohe kohe minema hakkama." ütles ta ja vaatas kella.
"Kuhu sa lähed muidu?" küsisin.
"Kesklinna, firmasse." selgitas ta.
"Saaksid sa Mary kaasa võtta?" küsisin "Sööte veel kooki ja lähete koos, pealegi me pole nii kaua koos olnud."
"Mulle sobib." kehitas Parker õlgu ja naeratas. "Lara, su vanemad palusid edasi öelda, et sa õhtuks plaane ei teeks, neil on sulle üks tähtis jutt." naeratas ta ja katsus oma meekarva soengut.
"Mis jutt?" kortsutasin kulmu.
"Pole minu asi öelda, aga väärib kuulamist, kräsupea." ütles ta ja sasis mu juukseid.
Mary vabandas end siiski kuidagi välja ja läks koju, Parker pidi talle helistama kui ta minema hakkab. Me istusime nüüd kõik koos laua taga, ainult Mary oli puudu. Scott oli küll kohal aga ta mõtted olid silmnähtavalt mujal.
Me sõime koos kooki, Marie ja Parker lahkusid, kuid mina jäin veel mõneks ajaks poiste poole. Scott läks magama, me istusime elutoas ja vaatasime telekat.
"Lara?"
"Mh?" pomisesin.
"Ma pean juba neljapäeval ära sõitma." ütles ta ja ma pöörasin oma pead, et talle otsa vaadata.
Ma ohkasin sügavalt ja pugesin rohkem tema kaissu.
"Ülehomme tuleb Lucas ja me sõidame ilmselt kõik koos tagasi Londonisse."
"See on tegelikult tore, siis sa ei pea niipalju põdema selle pärast, et mind pole."
"Kas me siis enam üldse ei suhtle?" küsisin ettevaatlikult, seda olin ma kõige rohkem kartnud.
"Ma arvan, et nii oleks parem." ütles ta ja silitas mu õlga.
"Meil oli tegelikult tore, ma olen selle aja eest tänulik, mis sa mulle kinkisid."
"Aitäh, et sa aitasid mul haigusest üle saada." ütles ta.
"Sa tead isegi, et mina ei teinud midagi, sina olid see, kes sellest üle sai."
"Ei usu." pomises ta uniselt.
"Ma peaks minema hakkama, vanemad tahtsid minuga täna rääkida." ütlesin ja tõusin püsti.
"Ma saadan?"
"Saada." naeratasin, ma panin oma jaki selga ja me läksime välja.
Ethan võttis mu käest kinni ja me sammusime vaikselt läbi liiva. Sõnad olid meile mõlemale kurku jäänud ja mul oli raske temast lahti öelda.
"See on nii putsis teema." ohkas ta kui enne minu maja seisma jäime.
"Ma ei saa teeselda, et kõik on hästi, Türa." ütles ta ja tõmbas närviliselt käega läbi oma juuste.
"Ma tean." pomisesin.
"vittu." ohkas ta ja istus liivale.
Ma istusin ta kõrvale ja me vaatasime merd. Kuulda oli ainult mere mühinat ja tuule sosinat.
"Mäletad, kui ma meie esimesel kohtumisel sulle tähtedest rääkisin," küsis ta ja vaatas taevasse "Ma tahan,et ükskõik mis ka ei juhtuks, näeksid sa taevasse vaadates mind, kui ma ikka olen väike täht su taevas?" turtastas ta tujutult.
"Muidugi oled, kõik saab korda." pomisesin ja vaatasin taevasse.
"Ma kardan, et sa naerad mu üle aga.." pomises ta.
"Mis on?" kortsutasin kulmu.
"Ma olen esimest korda tõeliselt armunud, see pole mingi tühipaljas meeldimine ja nüüd."
Ma naeratasin.
"Aitäh, et sa seda ütlesid." Ma võtsin ta lõua alt oma sõrmedega kinni ja asetasin oma huuled õrnalt tema huultele. Tundsin kuidas ta läbi suudluse naeratas ja see pani mindki vägisi naeratama.
___
Hei, tšekkige seda plixi claudia-k.
YOU ARE READING
Pilvede Embuses
Teen Fiction16-aastane noor neiu, Lara Smith sõidab koos oma ema ja isaga kolmeks kuuks Austraaliasse, tüdruk loodab oma praegusesse igavasse ellu natuke särtsu tuua, tüdruk otsib seiklust, kuid kas ta selle ka saab?
