Pilvede Embuses

52.Peatükk

Ma astusin vaikselt tuppa, ema ja isa toimetasid köögis, võtsin jope seljast ja jalatsid jalast ning sammusin nendeni.

"Tere õhtust!"  ütles isa ja ma noogutasin talle.

"Olid jälle selle poisiga või?"  küsis isa ja vaatas mind üllatavalt rahulikult.

"Jah, olin,"

Isa ainult mühatas vastuseks ja uuris seejärel dokumente edasi.
Ema tõstis toidu lauale ja istus isegi meie juurde.

"Meil on sulle üks jutt,"  naeratas ema ja tõstis mulle pastat.

Isa pani oma paberid kokku ja asetas need kummuti nurgale.

"Jah?" küsisin.
Ema tõstis endale ja isale ka toidu ära ja istus seejärel mu vastu.

"Tegelikult on lausa kaks juttu.."  köhatas isa.

"Mis juhtunud on?" küsisin kui märkasin, kuidas ema neelatas ja isa närviliselt kahvliga pastat segas.

"Lara, ma olen kolmandat kuud rase.."  ütles ema ja mu silmad läksid suureks ja suu vajus lahti. Ma sulgesin kiirelt oma suu ja võtsin ampsu toidust, ma ei osanud midagi öelda.

"Ja me mõlemad rääkisime siin ja arvestasime nii ema kui ka sinu olukorda ja üldse kõike.."  alustas isa "Me ostame selle maja ära ja kolime Sydney'sse," 

"Mida?" pomisesin.

"Meil on siin parem töökoht ja meid vajatakse siin, pealegi, sul on siin rohkem sõpru kui Londonis, Londonis oli sul ainult Lucas."  ütles ema ja ma raputasin pead, ma tundsin, kuidas ma endast välja lähen, teadmata isegi, mille pärast.

"Aga kui ma ei taha siia jääda?"  küsisin.

"See on otsustatud, niipea kui maakler Sydney'sse jõuab ostame maja ära ja ajame kõik dokumendid korda. Laupäeval sõidame koos Lucasega tagasi Londonisse ja toome mõned asjad ära."  ütles isa.

"Ma ei teagi mida öelda,"  Ma polnud tõesti ei õnnelik ega kurb, ma mõtlesin Ethani ja Scotti lahkumisele, kes mulle siis jääb, ainult Mary ja ma isegi ei tea, kas ta sõidab kuskile kaugemale kooli või läheb mõnda kohalikku kooli.

Nii kuradi halb tunne oli mõeldes, et Ethan lihtsalt läheb ära ja mina pean siia jääma ja katkiseid kilde kokku korjama, ma parema meelega oleks Londonis ja vaataks Lucasega päevad läbi filme ja loeks raamatuid. Passiks koolis ja raamatukogus, vaataks mööduvaid inimesi. Ma eelistaks neid mõttetusi siia jäämisele. Nüüd tundub see lahkumine veel vaevalisem. Ma lõpetasin vaikides oma toidu ja sammusin oma tuppa. Kell oli alles seitse saamas ja ma ei teadnud, mida teha. Ma vajasin kedagi, kellele muret kurta. Lucasega pole ma ammu rääkinud, vabal ajal skypeb ta Anabeliga ja mulle tal väga kaua aega ei jää. Ethanile ma kardan rääkida, ma kardan ta reaktsiooni, nähes rannas, mida ta tegelikult tunneb, on vist parem suu kinni hoida.

Viskasin voodisse ja saatsin Parkerile sõnumi, et ta siia tuleks. Sain peagi vastuse, et tal läheb viis minutit, kuna ta oli kaubanduskeskuses. Ma läksin vaikselt esikusse, võtsin jope ja panin jalatsid välja ja lippasin välja. Pannud jope selga, nägin eemalt juba auto tulesid, mis ranna ees peatusid. Ma jooksin autoni, tõmbasin ukse lahti ja istusin autosse.

"Sõida."  pomisesin ja Parker keeras auto ringi ning hakkas sõitma.

"Oled kombes?"  küsis ta ja vaatas mind.

"Ei ole." raputasin pead.

"Tahad rääkida?"  küsis ta ja võttis hoogu maha.

"Tahan." noogutasin ja ta peatas auto tee ääres.

"Räägi.." 

"Sa ilmselt tead, et ma ei sõida ära."  sõnasin.

"Tean, aga see on ju hea?"

"Aga Ethan sõidab ära ja ma ei taha siia jääda ja kilde kokku korjata,"  pomisesin.

Parker ohkas ja raputas pead.

"Kui Ethanit pole siis on mul lootust, eks?" küsis Parker ja ma tundsin kuidas viha minus tema vastu tõusis, mida ta õige arvab. Ma lajatasin talle tugevalt vastu põske ja keerasin oma pilgu aknast välja. Parker naeris.

"Seda ma arvasin,"  pomises ta ja ma vaatasin teda vihaselt.

"Mis komme sul on teiste tuju veel rohkem persse keerata?!" 

"See oli kohatu, ma sain aru,"  pomises ta ja mängis sõrmedega roolil.

"Ma vihkan seda, et sa siiani loodad,"  ohkasin, " Ma lootsin, et ma saan lihtsalt kellegagi rääkida, aga mida sina teed? "

"Rahune nüüd, tahad ma teen sulle burksi välja?"  küsis ta.

"Ma sõin alles õhtust,"  pomisesin.

"Ega sa ei solvunud."  puuris Parker mind oma silmadega.

"Ma olen väsinud,"  pomisesin ja pisarad kippusid mu silmadesse "Liiga väsinud.." 

"Eiei, Lara, Ära nuta palun."  ütles ta ja nihutas end minu poole.

Ta pühkis pöialdega mu pisarad ja vaatas mind. Ma vaatasin ta silmadesse ja unustasin hetkeks kõik ümberringi. Rebisin oma pilgu ta silmadelt ja köhatasin.

"Aga sa vaata asja positiivseid külgi, mingil hetkel tuleb ta tagasi ja su sõbrad on kõik siin ja meie bänd.." 

"Seda küll,"  noogutasin. Sel olid tõesti häid külgi, et ma siia jään..