21.Peatükk

1.4K 161 29
                                    

"Miks sa siin oled?" küsis Ethan.
"Ma ei öelnud kellegile, et ma nüüd täna juba tagasi tulen. "

"Mäletad Lucast? Ta tuleb siia mõneks ajaks. "

"Lahe. " See oli teeseldud uudishimu.

"Sa oled nii kuradi armukade, et ma ei tea, mis ma sinuga peale hakkan. " naersin ja panin talle käe põlvele.

"Ma ei saa midagi parata, pealegi me peame sinuga rääkima, ma olen päris palju selgitusi võlgu. " ta naeratusel oli kurb ja sünge vari.

"Me peame tõesti rääkima. " ütlesin ka mina.

"Tuled äkki hiljem läbi? " küsis ta.

"Kui ma Luca kaasa võin võtta? " küsisin kulmu kergitades.

"Muidugi, teeme proovi ka." ta naeratas. "Ma lähen, helistasin ennist Scottile, ta tuleb järgi. "

"Olgu, näeme hiljem?" küsisin kuigi teadsin, et see juhtub.

"Muidugi. " ta suudles veel mu juukseid ja lahkus.

Mõne hetke pärast astus teisest väravast välja Lucas. Ta näol oli hiiglaslik naeratus ja ma jooksin talle kaela, mind üldse ei huvitanud, et teised vaatavad.

Panin oma käed tugevalt ümber ta alakeha.

"Rahu rahu,ma ei saa hingata. " teeskles ta imelikku häält tehes.

"Lõpuks ometi. " ütlesin.

"Jaja ma sind ka. " ütles ta irooniaga.

"Lollakas. " naersin ja võtsin ta õlakoti, seljakott jäi talle.

"Lähme minus juurde ma tutvustan sulle oma bändikaaslasi. "

"Nalja teed La, sul on bänd või? Miks mina seda ei tea?!" küsis ta imestunult seisma jäädes. Haarasin ta käest ja tirisin teda endaga lennujaamast välja.

Peagi olime minu juures. Lucas ööbib minu toas, selle jaoks oli isa isegi eile Parkeri isalt välisvoodit laenanud. Tegin talle voodi üles, samal ajal kui ta oma hädavajalikke asju kotist välja võttis.

"Tead, isegi mu emps igatseb sind." naeris poiss.

"Georgia, kas tõesti?" mu näole tõusis naeratus, Lucase ema oli tõesti tore inimene ja ma võisin teda isegi mingis mõttes oma teiseks emaks nimetada.

"Jah, ta ütles, et see on tore, et ma siia sain tulla. "

"Tal on õigus. " ohkasin. "Lähme nüüd, ma tutvustan sulle Maryt, Scotti, Parkerit ja Ethanit. "

"Ethan pidi ju kadunud olema?" küsis ta. "Sa skypes mainisid. " selgitas ta.

"Ta tuli tagasi, enne sind, vahetult. " ütlesin kiirelt.

"Mulle see vend ei meeldi, sa saad veel haiget Lara. " meenutas poiss mulle sõnu, mida ta ka skypes öelnud oli.

"Ma räägin täna temaga sel teemal."

"Heaküll, lähme. " noogutas ta ja me läksime läbi jaheda liiva, hallide Austraalia talvele iseloomulike pilvede all sumbates viimase maja poole.

"Sa ei kujuta ette,kuidas ma liiva vihkan. " hüüdis poiss mulle tagant.

"Ära virise. "

"Ma ei jaksa. "

"Nõrguke. " ütlesin ja võtsin ta käest kinni.

Kõndisime koos majani ja ma koputasin kergelt. Parker ilmus uksele.

"Hei, Lara. " ütles ta ja vaatas minu kõrval seisvat võõrast, kes ikka veel kiivalt mu kätt hoidis.

"Tere, me tuleks edasi. " meenutasin Parkelile, kes meid jõllitas.

"Jah, ikka." vastas ta ja me astusime sisse. Jõudsime just jalatsid jalast võtta kui teised kolm meie ette ilmusid.

Ethan vaatas hetkeks meie käsi,mis siiani kergelt teineteist riivasid,kuid ta pööras pilgu kiirelt ära.

"See on Parker, see on Mary, Scott ja Ethan. "

Lucas tervitas neid kõiki korda mööda ja noogutas Ethanile.

"Olen sinust palju kuulnud, nii head kui halba. " pidi Lucas ikka ütlema. Astusin talle tugevalt varbale, et ta mõistaks, et sellest piisab.

"Kas te viiksite Lucase alla ja alustaksite prooviga, meil on Laraga rääkida vaja. " Kõik noogutasid ja peagi olid nad all ja kuulda oli pillide mängimist ja teiste NAERUDE seas ka Lucase oma.

"Luba, et mida ma ka ei ütleks, sa ei jäta mind maha." sattusin üha enam segadusse.

"Mis toimub? " ütlesin murelikult, ta langetas pea ja nägin ta pilku, milles oli tapvalt palju valu ja piina.

Pilvede EmbusesWhere stories live. Discover now