Pilvede Embuses

48.Peatükk

Vaatasin parasjagu arvutist teen wolfi ja närisin nätsu. Mul polnud midagi teha, Ethaniga pidin hiljem kokku saama, ta tahtis minuga eilsest rääkida. Järsku helises mu telefon ja helistajaks oli Mary. Ma tõstsin telefoni kõrva äärde.

"Jaa? Kõik korras?" küsisin ja Mary kilkas telefoni.

"Saad sa aru,mis juhtus?!" hüüdis ta ja ma viisin telefoni kõrvast eemale.

"Leppisite ära?" ajasin end püsti ja vaatasin aknast välja.

"Ei..mitte seda, ma kardan nii väga, et seda ei juhtugi." ohkas ta.

"Milles asi siis?" küsisin ja toksisin oma küünega vastu seina.

"The Melsp." ütles ta ja ma naeratasin endamisi.

"Mis sellega?" küsisin.

"Ma sain kõne, kelleltki Robin Watersilt. Tal on oma stuudio ja ta mõtles, et me võiks paar oma lugu lindistada." ütles ta õhinal.

"Sa teed nalja?"

"Me saime endale mänedžeri." ütles ta rõõmsalt.

"Me saame plaadi??" küsisin ja panin käe suu ette.

"Täpselt." ütles ta ja ma naeratasin.

"See on ideaalne ju." ohkasin "Aga sina ja Scott?" küsisin ettevaatlikult.

Ta vaikis.
"Me saame hakkama, ma usun, me peame sellest kunagi ikka rääkima." ütles ta.

"See on hea."

"Aga ma pean lõpetama, me lähme Mariega välja."

"Olgu."

"Hei, oota, kas sa ei tahaks tulla?" küsis ta.

"Minugi poolest."

"Tee kähku, lähme bussiga, kahekümne minuti pärast on buss."

"Olgu, ma teen siva." ütlesin ja vajusin kõne kinni.

Peagi olingi uksest väljas ja külmetasin Mary ja Marie ukse taga. Tüdrukud tulid naeratades välja ja kallistasid mind.

"Lähme kaubakasse?" küsis Marie ja viskas mulle pilgu.

"Lähme kiiremini, ma ei taha Scottiga kokku puutuda." Mary ohkas ja hakkas peatuse poole sammuma. Me jäime Mariega tahapoole.

"Kuidas tal on?" küsisin vaikselt.

"Ei midagi head, ta on Scottiga kokku kasvanud." ütles tüdruk ja ma noogutasin.
Selles oli tal õigus ja ma isegi ei imesta. Kaks aastat on ju tegelikult väga pikk aeg. Mary ja Scott hoolivad teineteisest nii väga et seda oli lausa ilus vaadata, nüüd on see kõik kildudeks ja mul on neist mõtlemast nii kahju.

Me loksusime juba kümme minutit bussis. Istusin mingi vanatädi kõrval, kes pidevalt oma puudrit näkku pani ja end peeglist imetles. Mary pidevalt turtastas selle peale, kui mu tülpinud nägu nägi. Peagi oli meie peatus ja ma püüdsin memmekesele märku anda, et ma soovin maha minna, vaevaliselt läks, aga lõpuks sain hakkama.
Me kõndisime kaubanduskeskusesse. Tüdrukud tahtsid kõige pealt sööma minna, seega nii me tegimegi. Me istusime väikses poekohvikus, vastik oli see, et saime kõige äärseima laua. Nimelt rahvas käis meist koguaeg mööda ja põhimõtteliselt vaatasid meile taldrikusse.

Ma tellisin endale ühe juustukoogi, mis oli lihtsalt ideaalne. Me üritasime Mariega Scotti teemat vältida, aga Mary võttis selle lõpuks ise üles.

"Kuidas Ethaniga läheb?"

"Ta läheb ikkagi, sinna Afganistaani."  pomisesin ja võtsin ampsu oma köögist.

"Ma kartsingi seda." ütles Mary ja ma noogutasin.

"Aga Scott, kuidas temaga."  küsis ta hoolitsevalt.

"Sind huvitab?"  kergitasin kulmu.

"Jah, te ei pea selle teema pärast muretsema, mul on kõik korras." 

"Tegelikult, ma ei teagi."  valetasin, minu arvates oleks olnud vale väita, et Scottil on kõik kombes, sest see oleks sulaselge vale.

"See salat on nii hea."  Viis Marie osavalt jutu mujale.

"Jaa,mu kook on tase."  ütlesin ja me vaatasime Maryt, kes oma salatis surkis.

"Jah." pomises ta ja pistis kahvli suhu.

"Tere neiud."  kuulsime tuttavat häält, meie laua juures seisis Parker. Ma keerasin pilgu maha ja köhatasin piinlikust tundes.

"Hei, mis teed siin?" küsis Mary.

"Tulin sööma, või pigem kaasa tellima, burksiringid."  selgitas ta ja ma tõstsin korraks pilgu.

"Normaalne."  ütles Marie ja vaatas mind segaduses olevalt.

"Kas teid häirib, kui ma rööviks hetkeks Lara?"  küsis ta ja ma tõstsin pahuralt pea, meie pilgud kohtusid.

"Ei, sugugi mitte, me lõpetame kohe siin ja siis lähme poodlema, Lara tuled siis järgi?" küsis Mary ja ma pööritasin silmi.

"Hea küll."  pomisesin ja võtsin oma asjad. Ma kõndisin Parkeri järel pingile ja me istusime maha.

"Pole ammu näinud."  alustas ta.

"Mis sa tahad?" ohkasin.

"Ma saatsin sulle lilled." 

"Ma viskasin need ära."  valetasin.

"Ja kirja.." 

"Ma ei pidanud vajalikuks selle lugemist."  köhatasin.

"Okei."  langetas ta pea ja ohkas.

"See on nõme, see kõik, distants ja nii." selgitas ta "Jätab vale mulje." 

"Mis mulje see siis jätab?" 

"See jätab mulje, et sa vihkad mind selle pärast, ometigi sa suudlesid mind vastu." 

"Ma ei tahtnud, see oli lihtsalt viga ja ma ei meenuta seda."

"Kas sa ei igatse meie hängimist?"  küsis ta ja ma naeratasin.

"Igatsen, isegi väga,  aga nii ei saa, ma olen suhtes." 

"Ma tean, aga me võiks olla sõbrad, ma luban, et ma üritan."  ütles ta.

"Lubad?"