Pilvede Embuses

46.Peatükk

Ethan saatiski mu koju ja helistas isegi mu emale, et teada anda, et ma olen haige ja et nad hiljem koju tulles apteegist läbi käiks.
Nii kui Ethan oli lahkunud, sain emalt kõne, milles ta ei tundnud huvi mitte mu tervise vaid Ethani vastu. Mu emale jättis ta sümpaatse ja hooliva mulje, nagu mu ema ütles. Ma lebasin parasjagu voodil ja lugesin üht raamatut, kui kuulsin uksele koputust. Ma tõmbasin teki endale rohkem ümber ja läksin ust avama. Ukse taga seisis üks nokamütsiga noormees, kelle käes oli lillekimp.

"Kas Lara?"  küsis Mees ja ma noogutasin.

"Teile on lilled, te peate alla kirjutama, siia." juhatas mees ja andis mulle pastaka. Kirjutasin punktiirile oma allkirja ja võtsin lilled oma kätte.

"Kellelt need on?" küsisin noormehelt.
"Kaart on ilmselt lillede vahel, ilusat päeva!"  naeratas mees ja lahkus. Ma sulgesin ukse ja viisin lilled vaasi. Sobrasin rooside vahel ja leidsin sealt väikse ümbriku. Avasin roosaka ümbriku ja leidsin sealt väikse kaardikese.

Isa ütles, et sa oled haige. Ma tunnen end süüdi, anna andeks, loodan, et sa saad peagi terveks.

-PARKER

Seisis kaardil. Ma ohkasin sügavalt ja istusin laua äärde maha. Toppisin kaardi tagasi ümbrikusse ja kaalusin selle ära viskamist. Aga ma ei teinud seda. Ma läksin vaasiga oma tuppa ja panin selle lauale. Kirja viskasin sahtlisse. Ma mõtlesin korraks, et äkki ma peaks talle helistama. Äkki ma peaks talle ütlema, mida? Ma ei osanud midagi öelda. Ma ei tahtnud temaga tülitseda. Ta on ikkagi mu sõber. Ma sain temaga vahepeal isegi rohkem läbi, kui Maryga. Need õhtusöögid. See päev, kui me kahekesi autos istusime ja minu kõrvaklappidega muusikat kuulasime. Kui me tantsisime. Kui Ethan teda lõi. Kui me koos proovi tegime, kui ta mind koju saatis. Kui me jääl kukkusime.
Meil oli nii palju lõbusaid hetki, kuni selleni, mil ma teada sain, mida Parker mu vastu tegelikult tunneb. Ma soovin nii väga, et seda poleks juhtunud. Ma tahan, et kõik läheks edasi nii nagu varem, süütus sõpruses. Ei midagi enamat.
Aga seda ei juhtu. Parker ei tuleks sellega toime, ma ei tea, kas ma isegi tuleks, aga Ethan kohe kindlasti ei lubaks seda.
Aga ma ei taha neist kumbagi kaotada. Eelkõige Ethanit, temast ei taha ma mingi hinna eest ilma jääda. Ta on raske iseloomuga. Parker pole selline. Ma isegi ei mõista, miks ma otsin nende mõlema miinuseid ja plusse, see ei oma ju tähtsust.

Kuulsin uksele vaikset koputust. Üks avanes.

"Kas ma võin?"  küsis Scott.

"Jaa ikka."  naeratasin ja ta istus mu kõrvale.

"Kuidas enesetunne on?" naeratas ta ja ma kehitasin õlgu.

"Parem on." 

Ta noogutas ja ta ilmes oli midagi teistsugust.

"Kas juhtus midagi, sa oled näost ära." 
"Juhtus, mul polnud kellelegi rääkida, Ethan läks onu juurde."  Scott langetas pea kätele ja luristas nina.

"Me läksime lahku."  ütles ta ja ta silmad läikisid.

"Mis juhtus?"  ma olin kohkunud, kuidas nemad..

"Me tülitsesime ja see lihtsalt juhtus. Me oleme viimasel ajal, peale aastapäeva nii palju tülitsenud ja ta ütles, et ta ei talu seda enam." Scotti hääl varises ja ma istusin rohkem ta kõrvale.

"Mul on nii kahju, äkki see on ainult hetkeline?"  küsis kuid ta raputas pead.

"Ta ütles, et see on lõplik. Ta andis mulle isegi võtme tagasi."  ohkas ta ja ma ei osanud midagi teha.

Ma kallistasin teda tugevalt ja tundsin kuidas kutt päriselt nutab.

"Ma armastan teda väga." ütles ta ja ma surusin teda rohkem enda vastu.

"Ma tean."  pomisesin. "Ma olen kindel, et teil saab kõik korda."  ütlesin ja paitasin ta pead.

"Ma kardan, et ei saa."  ütles ta ja oli endast väga väljas.

Mu telefon piiksus ja ma nägin, et sõnumi saatjaks oli Mary. Ma avasin sõnumi ja seal seisnes.

Mul on vaja kellegagi rääkida, Marie pole hea kuulaja. Kas ma võin läbi tulla, kõik on nii putsis.

Ma saatsin talle vastu, et poole tunni pärast. Ja läksin siis tagasi Scotti juurde.

"See oli Mary, eks?" küsis ta.

"Oli."  noogutasin ja Scott tõusis püsti, ma siis lähen.

"Eiei, sa ei pea minema, ta ei tule veel."

"Ma pidasin silmas et sa nagu pooldad Maryt.."  ütles ta ja ma vangutasin pead.

"Ei, te mõlemad olete mulle olulised ja ma ei poolda kedagi. Sa oled üksi kodus, ma ei taha, et sa seal üksi põeks."  ütlesin ja ta vaatas mind.

"Aitäh, Ethanil on sinuga vedanud."  ütles ta ja ma naeratasin.

"Ma olen kindel, et kõik saab korda."  noogutasin ja Scott kallistas mind.

"Aitäh, aga ma parem lähen."  ütles ta ja lahkus. Ma ohkasin, ma ei suutnud seda uskuda, ma poleks iial arvanud, et nad tülitseda võivad. Nad tundusid nii õnnelikud.

Ma lebasin voodil ja mõtlesin sellele, kui kuulsin kedagi sisenemas. See oli nutetud silmadega Mary.  Ta oli nii rusutud, et mul oli teda raske vaadata. Ta huuled läksid praokile.

"Mina ja Scott läksime lahku. Lõplikult." 

Pomises ta ja ma kallistasin teda tugevalt, mille peale ta täielikult nutma puhkes.

"Mul on kahju.."