Varjutus

Varjutus 8 ...Veel treeninguid

ALEX! kostus Maxi üle maja kostuv karjumine. Kõndisin oma toast välja ning trepile.

Mida? küsisin täiesti rahuliku tooniga ning vaatasin Maxi elevil silmadesse.

Me võiks trenniga jätkata? küsis ta trepile sörkides, jäädes minu ees seisma. 

Milline entusiasm. Mine vaheta riided, ma ootan sind treeningruumis. olin ta mõttega nõus. Mul polnud vaja riiete vahetust teha, kuna mul juba olid sobivad riided seljas. Istusin pehmele põrandale treeningruumis ning ootasin. Kuuldes Maxi jooksusamme, olin hetkega jalul ja sammusin ruumi keskele. 

Üritame nüüd kaitsmisega tegeleda. ütlesin käsi puusadele pannes. 

Okei. lausus ta vaikselt ning jäi minu ette seisma. 

Ma üritan veidi aeglasemalt lüüa, et algul õpiksid reageerima. ütlesin käsi rusikatesse tõmmates. 

Ütle vahepeal, kui midagi valesti teen. ütles ta veidike hirmunud pilguga ning tõstis käed enda ette. Tegin esimese rünnaku, sihtides lööke kõhtu, ribide poole ning näo poole. Kaitsmisega tuli Max natuke paremini toime kui ründamisega, aga pigem vist ikka selle tõttu, et ma tegin kõike poole aeglasemalt.

Hoia pilk ründajal. Ma ründan uuesti aga kiiremini. astusin sammu tagasi ning ründasin. Peale mõnda nurjunud lööki, õnnestus Maxil oma jalg minu oma taha haakida ning mind põrandale pikali tõmmata. Rõõmsa naeruga ajasin end jalule.

Tubli Max! Said mu pikali. Ma oleks veel rõõmsam kui sa rünnakuga mu ka pikali saaksid. laususin paar sammu Maxist eemale sammudes. 

Ma teeks proovi. ütles Max rõõmsa naeratusega. Noogutasin nõus olekuks ning ta ründas. Tundus et hommikusest trennist oli midagi kasu, aga mitte piisavalt et mind maha saada. 

Olgu. Aitab tänaseks. Homme hommikul ärka tavalisel ajal. Treeningud hakkavad olema peale kooli. ütlesin ruumist välja minema hakates. Sörkisin trepist üles ning oma tuppa. Käisin pesemas ning riietusin. Panin selga sinised kitsad teksad ning pikkade varrukatega musta värvi pluusi. Kuivatasin juuksed ära ning jätsin nad lahti. Läksin peagi telefoni käes hoides trepist alla ning elutuppa, kus Max juba teises riietuses ees oli. Istusin diivanile Maxist veidi eemale ning jätsin telefoni lauale. Jäin nagu Maxgi telekat vaatama.

Alexandra, kust kohast sa võitlemist oled õppinud ning miks? küsis ta peaaegu koheselt. Harva oli juhus, mil ta kasutas mu nime pikemalt, mis andis märku et ta ei jäta mind enne rahule kui on vastuse saanud.

Käisin trennides ning sõjaväes aasta jooksul omandasin ka päris palju. Su küsimusele miks, ma vastata ei suuda. ütlesin pilku põrandale lüües.

Millal sa sõjaväes käisid? küsis ta järgmisena. Ohkasin vaikselt. Ma polnud kunagi Maxile öelnud kus ma terve aasta viibisin. Ta teadis seda osa kui äri tõttu reisil olemist.

See oli see aeg, kui ma oletatavasti olin äri asjus ära. vastasin ausalt.

Mis töö või äri see on kus sa töötad? Sa pole nagu kunagi maininud. uuris ta edasi. Pöörasin end näoga tema poole.

Olgu. Tahad tõde? Kogu kupatust? Eks sa siis saad ka, aga ürita mind mõista. ütlesin hirmunud häälega. Mingit äri pole iial olemas olnud. Töö millega tegelen ei kuulu kõige tavalisemate hulka. Olen hoidnud ajastuse pidevalt õhtu peale, sest siis oled sa juba magamas kui naasen ja ei uuri nii palju mu käimiste kohta ning selline ajastus on ka mulle endale mugavam. vastasin pikalt.

E-Ega sa ei tegele enesemüümisega?.. küsis Max nina kirtsutades.

Taevas halasta, ei! Nii madalale ei laskuks ma iialgi! Minu õige töö on sellest kaugel ning palju rohkem salastatud. vastasin näost roosakamaks muutudes.

Mis asi see siis on? küsis Max rahulikumalt.

Anna andeks aga....aga ma olen...palgamõrvar. vastasin pilku kõrvale pöörates. Tükk aega oli vaikus, kuniks Max naerma hakkas.

Muidugi oled sa palgamõrvar. Kuidas ma ise selle peale ei tulnud. Sul on ikka päris hea võime mind kõike uskuma panna. jätkas ta naermist kuniks see hääbus.

Ongi parem kui sa ei usu. ütlesin vaid, võttes laualt telefoni ning lahkudes ruumist kiiremini kui sinna tulnud olin. 

*

Järgmisel päeval treeningruumis Maxi koolitades, ei öelnud kumbki eriti midagi. Ütlesin vahepeal ainult mida paremini teha ning kuidas käituda ning see oli ka kõik. Kell 8 treeningut lõpetades jäi mulje nagu Max oleks tahtnud midagi küsida, aga see asi jäi ütlemata. Jäin ülejäänud ajaks tööruumi ja Kathy sai aega äkiliselt külastada. Tal oli kaasas mitu suurt karpi puuduvaid osi tiibade jaoks ning jätkasime koos selle kallal tööd kuni kell 1 otsustas Kathy koju ära minna. Poleks iial arvanud, et "närvide" paigaldamine tiibadele võtab nii tohutult palju aega. Need Närvid polnud just ka kõige lihtsamad asjad mida valmistada ning olin selle eest Kathyle suure tänu võlgu. Eraldi lugu oli, kas kogu projekt ka töötab? 

Kell 5 hommikul lõpetasin projekti kallal tegutsemisega minnes ülemisele korrusele. Mu silmad kipitasid väsimusest ning otsustasin end vähem piinata, minnes koheselt magama. Magasin magusasti kuni kell sai 4 päeval, Max minu tuppa hiilis ning voodi servale istus.

Täna jääb trenn ära nagu ma näen. ütles ta sosistades.

Ei jää. Mine oota treeningruumis, ma tulen 10 minuti pärast järgi. ütlesin unise häälega ning viskasin teki eemale, sammudes vannitoa poole.

Kuidas arvad. kuulsin Maxi vaikset pominat ning ta lahkus ruumist. Elasin üle külma dušši, riietusin ning tõmbasin juuksed krunni. Sörkisin oma toast välja ning treeningruumi. 

Näed märksa rohkem ärkvel olevat. ütles ta kerge naeratusega. 

Keda külm vesi üles ei ärataks? Mida me täna katsetame? küsisin Maxi ette seisma jäädes.

Mmm....kui sulle sobib siis katsetaks võitlust. noogutasin ta pakkumise peale ning olin löögivalmis.