Varjutus

Varjutus 54 Viimane vaatus

Jõudes elutuppa, kus mu sihtmärk ikka veel istus, sain talt veidi kohkunud pilgu.

*Ma teadsin et kõik oli liiga ilus et olla tõsi. Sa kasutasid vale nime, jah?* küsis ta püsti tõustes. Jäin temast veidi eemal seisma, ristates rinnal käed.

*Jah. Mu nimi on Alexandra Cloyde. See annab kindlasti vihje, miks ma siin olen?* küsisin vastu.

*Sa võidki ootama jääda, kuniks ma sulle su vanamehe asukoha ütlen.*  sülgas ta mürgiselt. Ta võttis pintsaku taskust väikese puldi, vajutades sellel olevale nupule. Ta oli veidi aega võiduka ilmega ning äkki see kadus.

*Mis viga? Kas keegi võttis su turvamehed rajalt maha?* küsisin kätel külgedele vajuda lastes. Tegin hüppe, paisates mehe põrandale maha. *Kus on mu isa?* küsisin rahulikuks sunnitut tooniga hääles. Mees ainult irvitas mulle näkku. Lõin teda rusikaga näkku, et oma viha leevendada. Pöörasin ta kõhuli, astudes ühe jalaga ta kaelale ja teisega alaseljale, naelutades ta vastu põrandat.

*Keri põrgu hull mõrd! Ma ei räägi mitte midagi!* karjus ta mõningasest valust, mis oli ta kaelas. 

*Meil tuleb väga pikk õhtupoolik.* laususin ta pealt maha tulles ja teda oimetuks lüües. Helistasin Kameeleonile. Otsi köit ja üks tool, mille külge me selle hädapätaka kinni siduda saame. andsin korralduse. Veerand tundi tegutsesin mehe kinni sidumisega. Tool, mille Kameeleon leidis, oli õnneks tõesti tugevast metallist, aga puidust käetugedega. Sidusin mehe tugevalt tooli külge ja tuli oodata millal ta ärkab. Sellega läks veel kaua aega. Kameeleon läks tagasi kontrollruumi, kui mina saaki piidleva raisakotkana mehe ümber kõndisin. Ta avas aeglaselt silmad, üritades end lahti tõmmata. Kuulsin köie õrna sahinat, kui köie kiud üksteise vastu hõõrdusid. 

*Kena et ikka ärkasid, unimüts* tervitasin teda ja jäin tema ette seisma.

*Sa oled hull* lausus ta ikka jube kindla ilmega.

*Nii...kas sa hakkad rääkima või läheb meil täna väga pikalt ja piinarikkalt?* küsisin koheselt.

*Ma ei räägi midagi* pomises ta kõrvale vaadates. Patsutasin teda põsele, minnes siis tema selja taha

*Sa ei taha teada kui hulluks ma minna võin.* sosistasin talle kõrva, võttes kätte ühe noa ja lasin selle otsal libiseda üle ta kaela. * Kus asub mu isa?* küsisin tagasi tema ette minnes. Ta vastas tigeda põrnitsemisega. Istusin talle sülle, tõstes jalad üle ta parema käe. Asetasin oma parema käe ümber ta kaela ning vaatasin talle otsa. 

*Kao ära. Ma ei räägi sulle su isa asukohast mitte midagi* sisises ta pahaselt. Asetasin noa tera ta lõua alla.

*Mina sinu asemel ei ärpleks ja hakkaksin rääkima.* ütlesin tagasi oma jalgadele tõustes. Võtsin laualt ühe vaasi ning viskasin selle vastu põrandat katki. Korjasin üles mõned keskmise suurusega killud ning tõmbasin ühe tugitooli mehe kõrvale. 

*Ise sa seda tahtsid. Niisiis...kus on mu isa?* korrutasin taas, hoides üht kildu käes. Ta ei öelnud ikka midagi. Lõin killu sügavale ta käsivarde, mille tõttu mees oma alahuulde hammustas, et valust mitte karjuda. Lasin tal valuga natuke kohaneda, kui küsisin oma küsimuse uuesti. Lõin uue killu sügavale ta käsivarde. Uue katsega sama lugu, aga siis võtsin ette teise käe. 

*Kas ikka ei taha rääkida? Mul hakkavad ideaalse suurusega killud otsa saama.* küsisin kerge naeratusega. Ta hingeldas raskelt, higipiisad jooksmas üle lauba. Ta pilk oli valust ning hirmust tõmbunud segasemaks. Võtsin kätte noa ning tõmbasin ta käelaba korralikult käetoe peale, nii et selle pealmine osa oli lae poole.