Varjutus

Varjutus 9 Aus ülestunnistus

Käes oli mu viimane neljas päev. Ma ei osanud Maxile midagi muud öelda, kui lähen lihtsalt veidikeseks ära. Peale viimast treeningut polnud ta mind ikka ületada suutnud, aga olin kindel et ta saaks enda kaitsmisega hakkama. Igal õhtul olime me hakanud istuma elutoas, kumbki omas mullis või pilk teleka ekraanile naelutatud.

Al? pööras Max end aeglaselt minu poole.

Jah Max?

Kas mul on õigus kui ma arvan, et sa lähed homme töö asjus ära? küsis ta ettevaatlikult

Sul on õigus. vastasin kerge ohkega.

Nii et sa ütlesid tõtt oma töö kohta? Et oled palgamõrvar? küsis ta veelgi ettevaatlikumalt.

Jah. Ma ei teeks millegi sellisega nalja. Ma tahtsin seda varjata, aga mida varem sa tead, seda parem. vastasin ta rohelistesse silmadesse.

Mis......mis tunne on kedagi tappa? küsis ta ootamatult midagi, mis mul hetkeks tarduma pani.

Oled kindel et tahad teada? Ma ei taha et sa õudusunenägusid näeksid või midagi sellist. küsisin üle.

Tahan teada. Ma olen siiani kõike hästi talunud, ma ei usu et see midagi muudaks. ütles ta mõtlikult. Lasin üle huulte libiseda ühel allaandlikul ohkel

Peale mitmeid aastaid mis ma nii töötanud olen, on see minu jaoks juba tavaline nähtus. Aga kui rääkida esimesest korrast, siis oli see tõesti midagi jubedat. alustasin mõtetesse vajunud pilguga. Mu esimene ülesanne oli kõrvaldada üks narkolaborit omav nooruk. Mulle anti teada kus ja mis kella ajal ta on. Olin teda varitsemas majade vahelises varjus, süda valjult ning kiiresti kloppimas. Mul oli hirm, aga ma korrutasin endale, et suudan seda kui vaid soovin. mu pilk kinnitus diivani äärele ning jäin hetkeks tasa. See oli ka aeg mil ma hakkasin nuge kasutusse võtma. Hoidsin üht käes, külm tera sõrmede vahel. Märgates seda sama noorukit kes pidi oma lõpu leidma, astusin varjust välja ning viskasin. Kuulsin vaid õrna tuule vihinat, karjatust ning siis taas vaikust. Kõndisin väriseva ning hirmununa pikali oleva poisi kõrvale ning põlvitasin maha. Sosistasin talle vabanduse ning tõmbasin noa ta südamest välja. Sulgesin ta silmad ning nägin paari pisarat ta verisele pluusile kukkumas. Ma nutsin. Ma ei tea miks. jutustasin kogu loo nii nagu mäletasin ning vaatasin Maxile otsa. Ta ilme polnud muutunud.

Aga nüüd? Kui tavaline on tavaline? küsis ta juurde.

Ma ei tunne peaaegu mitte midagi, kui kellegi tapma pean. Ma sisestan endale, et see isik on halb ning temata on elu ja maailm parem. Siiski tehtu üle mõtlema jäädes, hakkab mõnikord südametunnistus piinama. Ma unustan juhtunu peagi nagu seda poleks olnudki. vastasin taas ausalt.

Nagu ma aru saan, ei kasuta sa püstolit? Miks? uuris ta veel.

Kuna püstolid teevat liiga palju lärmi. Keegi ei kuule, kui tema suunas pimedas nuga visatakse. See on mu eripära ja ma ei mäleta täpselt kuidas ma selle oskuse avastasin. Ma pole siiani ühtegi sihtmärki mitte tabanud. Alati olen suutnud visata täpselt. toetasin oma pea kätele.

Mida sa homme tegema lähed? küsis ta natuke leebema küsimuse.

Võib-olla saan uue bossi. Ma ei tea isegi mis juhtuma hakkab ning selline pimedus suudab mind hirmutada rohkem kui vaja. tunnistasin kerge häbi tundega. Ma ei kartnud kunagi midagi, aga alati kippus kartus kõige võõra ees mu enesekindlust pikali lükkama. 

Okei ma lähen nüüd magama ära. Head ööd Alex. ütles Max mind kallistades.

Head ööd Max. laususin vastu ning tegin ta laubale musi. Panin teleka kinni ning suundusin tööruumi. 

Veel tund aega tööd ning see jama saab valmis. mõtlesin ohkega tiivade projekti poole vaadates. Kuna töö hakkas praktiliselt valmima, oli selgelt nähtavad kogu töö mõõdud. Ühe tiiva siruulatus ulatus 3 meetrini, seega mõlemad koos hõivasid 6 meetrit plus veel ma ise. Kõrgust oli tiibadel peaaegu 2 meetrit. 

*

Järgmisel hommikul kell 7 oma toast väljudes leidsin Maxi ta oma toast kätekõverdusi tegemast.

See on sul küll hea mõte. Saad äkki veidikeseks mulle tööruumi appi tulla? küsisin rõõmsa naeratusega. 

Kurat võtaks Alex! Järgmine kord koputa, mitte ära ehmata mind. ütles ta põrandale pikali prantsatades. Peagi jalul olles sörkis ta minu järel tööruumi. 

Saidki valmis? Kuidas sa neid kasutad? küsis ta hämmeldunud pilguga, tõmmates sõrmedega üle tiibade heleda sulestiku.

Anna andeks, aga nagu sa näed on mul veel üks saladus olnud. ütlesin pluusi seljalt üles tõstes.

S-Sa oled robot? küsis ta veidike kohkunud ilmega.

Ei, aga mine tea ehk varsti olen. Sul on vaja need kolm lühikest juhet pista nendesse aukudesse mis on mu seljal. andsin esimese juhendi, istudes laua äärele.

See on nagu telefoni ühendamine arvuti külge. tõi ta hea näite. Tundsin veidike kõditavat tunnet läbi selgroo jooksmas ning see tunne jooksis üle mu keha laiali. Tundsin kuidas esimene juhe oli ühendatud ning selle järel ka ülejäänud kaks. 

Mis edasi? küsis Max minu ette tulles. 

Oota. ütlesin vaikselt ning tundsin midagi imelikku. Midagi väga veidrat. Tiivad oleksid justkui kasvanud minu külge. Ma tundsin neid...tajusin. Hüppasin laualt maha ning sirutasin oma käed külgedele ning suudsin teha sama järgi tiibadega.

Wow.....Kuidas see võimalik on? küsis Max ärevil pilguga.

Ma tunnen neid.....Ma mõistan miks neid närve nii palju sinna vaja läks. ütlesin rõõmsa naeratusega. Võtsin oma telefoni kätte ning tegin kõne Kathyle, käskides kohale tulla nii kiiresti kui suudab. 

Kas nendega saad lennata ka? küsis Max 

Peaks saama, aga ma ootaks Kathy ära. Ta on selle kõigega rohkem kursis ning oskab aidata kui midagi peaks valesti minema. vastasin veidi murelikumaks muutudes.

Mis juhtub kui midagi lähabki valesti? esitasin iseendale küsimuse. Ei läinud kaua kui Kathy uksest sisse tormas ning rõõmust hüples.

OMG saidki valmis!? Lennuproovi tegid!? Kuidas tunne on!? kilkas ta valjult.

Rahune veidi. Kõik on kombes. Ma tunnen neid nagu need oleks minuga ühes tükis. vastasin kerge naeratusega ning sirutasin tiivad välja ning liigutasin neid ettepoole ja tahapoole nagu valmistuks lendu tõusma.

Õnneks on lagi kõrgel, sa saaksid proovida õhus püsida. ütles Kathy ning tõmbas Maxi eemale, saates mulle noogutuse. Tegin esimese katse, liigutades tiibu nii kiiresti kui suudsin. Õnnestus veidike kõrgemale põrandast saada, aga mitte palju. 

Sellest piisab. Ma aitan sul selle ära võtta. Ma ei soovita sellega kaua nii olla, kuna see kasutab siiski su oma keha energiat. lausus Kathy ning asus tiibu ära võtma.

Oota....on see võimalik? küsis Max

Jah, on ja kuidas veel. Tõestus seisab ju siin. patsutas Kathy käega mu õlale.