Varjutus

Varjutus 18 Baasis

Maandusin pehmelt S.H.I.E.L.D. i baasi serval, tõmmates tiivad kokku ning kõndides sissepääsu poole. Oleks võinud arvata, et õhk oli nii kõrgel väga hõre, aga ma suudsin ikkagi normaalselt hingata nagu maapinnal. Kummaline. Jõudes sisse, oli Fury mind juba ootamas.

Räägi, mis juhtus. ütles ta esimese asjana.

Eile õhtul olin Maxiga minu toas ja räkisime kui kuulsin alumiselt korruselt võõraid hääli ning samme. Ühel momendil tormasid ühed tõprad tuppa sisse. Need sai kiirelt kõrvaldatud aga üritades alumise korruse kaudu põgeneda, tekkis probleeme. Max on vigastatud ja kinni võetud. lõpetasin rääkimise vaid hetkeks, kui me juhtruumi jõudsime, kus ma Fury ees seisma jäin. Ning kui ma Maxi üles ei leia ja ta mõrvatakse, teen ma Maa pealse veel nii tuliseks et need värdjad ise ka ei usu ja peavad seda Maailma lõpuks! purskusid sõnad ühise valanguna välja ja märkasin taas, et olin vihast keemas. Üritasin end maha rahustada, hingates rahulikult sisse ja välja.

Aitame teid nii palju kui see meie võimuses on agent Cloyde. ütles Fury minust mööda kõndima hakates.

Mis ajast ma äkki agent olen? küsisin samuti edasi liikudes.

Alates sellest korrast kui teid nii esimest korda nimetati. tuli kohene vastus. Märkasin, et Fury andis töötajatele mõned käsud, aga ma ei pööranud tähelepanu mida ta ütles. 

Pistrik! Sa juba tagasi? kuulsin Tony häält lähenemas.

Perekondlikud probleemid. vastasin raske ohkega, lükates salgu juukseid kõrva taha. Ning praegu oleks vist parem kui ma millegi peal oma viha välja valan, enne kui kellegagi pikemalt vestlema jään. lisasin Tonyst mööda kõndides. Jäin äkki siiski seisma. Painutasin oma käe seljale, tõmmates tiivad enda küljest ettevaatlikult lahti ja hoidsin tiibu enda ees. Stark, äkki sa hoiad need enda käes. Ma ei tahaks neid treeningruumis ära lammutada. ütlesin tiibu ettepoole ulatades.

Viin need tööruumi. ütles ta mulle selga pöörates ja eemale minnes. Viisin tiivad ära tööruumi ning leidsin end peagi treeningruumist. Tõmbasin jaki seljast ja viskasin selle seina äärde maha. Tõmbasin oma juuksed hobusesabasse ja kõndisin poksikoti suunas. Tõmbasin käed enda ette, tõmmates sõrmed tugevalt rusikatesse. Valasin kogu viha poksikoti peale välja, väsitades end samal ajal isegi nii võrd ära, et ei märganud vahepeal ruumi tulnud Kaptenit.

Preili Cloyde, kas kõik on korras? küsis ta mureliku häälega. Lõpetasin poksikoti piinamise ja lõin pilgu enda ette põrandale, vaadates siis eemal seisva Kapteni sinistesse silmadesse.

Jah. vastasin automaatselt, soovides kõike nagu alati enda teada hoida või siis võimalikult vähestele rääkida. Lõin veel mõned korrad poksikotti nii tugevalt kui suudsin ja äkki taas lõpetasin oma tegevuse. Ei. vahetus mu vastus. Hoidsin pilgu maas ning sammusin seina äärde, istudes põrandale. Toetasin käed põlvedele ja nendele omakorda pea.

Kui tahad, võid mulle rääkida mis juhtus? küsis Rogers minust veidi eemale istudes. Raputasin aeglaselt pead ja surusin käed rusikatesse tagasi, tundes oma küüsi peopessa tungimas.

Ei. Ma ei suuda, ma ei saa ning ei taha. See on minu lahing ning minu probleemid, aga ma vajan ainult abi Maxi asukoha teada saamisega. See on kõik mis mind praegu ainult huvitab. pressisin läbi hammaste ning vaatasin ilmetu pilguga enda ette. Anna andeks. Ma tean et sa tahad vaid aidata, aga ma ei suuda koostööd teha. saadsin Rogersile vabandava pilgu, haarasin põrandalt oma jaki ning sammusin ruumist välja. Sörkisin oma tuppa, lukustades ukse. Istusin seljaga vastu seina, üritades iseenda mõtetega võidelda. Kuulsin äkki koputust uksele, mis mu mõtetest välja ehmatas.