Alex.....Al....ärka üles unimüts... sosistas Max mind õõtsutades.
Ära tee nii. Ma jään merehaigeks. mõmisesin läbi une. Max hakkas naerma, tõmmates samal ajal mu tekki minust eemale. Tõmbasin seda tagasi, saades äkki teki otsaga vastu nägu. Mu silmad olid hetkega lahti ning Maxi poole suunatud.
Nüüd läheb sõjaks! karjusin jalgadele tõustes, seistes voodi peal. Tõmbasin teki serva enda poole, samas kui Max seda enda poole tõmbas.
Anna alla! Ma olen tugevam! pressis Max läbi hammaste, üritades tekist iga hinna eest kinni hoida. Põimisin teki enda käe ümber, tõmmates seda järsult veel enda poole.
Aga ma olen osavam ja vanem. laususin vastu, jätkates teki tõmbamist. Viskasin jalaga ühe padja enda poole, püüdes selle ühe käega kinni ning lõin sellega Maxi, kes tekist kohe lahti lasi ja põrandale selili kukkus. Ja mina võitsin!! In your face brother! kilkasin rõõmsalt, hüpates voodi peal nagu väike laps. Ühel hetkel viskas Max mu üle oma õla, jooksis toast välja, trepist alla ning maja tagumise ukse kaudu tagaaeda basseini juurde ja muidugi viskas ta mu sinna sisse. Kiljusin täiest kõrist kui pea veest välja sain.
Vesi on kuradima külm!! kiljusin basseini ääreni ujudes ja sellest kinni hoides. Max sirutas mulle käe, tõmmates mind veest välja.
Huh, ma mõtlesin et tõmbad mu vette kui sind välja tõmban. ohkas ta liiga vara. Lükkasin ta aega viitmata vette, põgenedes ise majja tagasi ja oma tuppa, lukustades ukse. Revenge is a biatch!! karjusin rõõmsalt üle maja. Käisin pesemas ning panin riidesse, valides kitsad sinised teksad, musta topi ja musta värvi ketsid. Juuksed tõmbasin hobusesabasse. Võtsin viimase asjana telefoni ning jalutasin oma toast välja. Sörkisin trepist alla, kuuldes äkki samme ülemiselt korruselt trepile lähenemas.
Kas sa viitsid minuga treeningsaali tulla? küsis Max end mööda trepi käsipuud alla libistades ning minu ees seisma jäädes.
Olgu. vastasin lühidalt, sammudes tema järel maja tagumise osa poole, kus suur treeningsaal asus. Pool ruumist oli jõusaali instrumentide all, ülejäänud pool oli kaetud pehmete mattitega.
Kui palju sa võitlemises edasi arenenud oled? küsisin telefoni tasku mahutades.
Palju. Tahad proovida minuga võidelda? küsis Max väljakutsuva irvitusega. Sörkisin mattidega alale, võttes valmis kaitse positsiooni.
Come at me bro. ütlesin õela naeratusega ja jäin ootama mida ta teeb. Ilma ühegi hoiatuseta ta ründaski. Löögid tulid kiiresti nagu välgu sähvatused, saades mõnest isegi tavamuse vastu käsivart või õlga. Ühe löögi eest näkku suudsin kõrvale põigata kummardusega tahapoole, võttes siis äkki ründaja osa üle. Väänasin ta käe ta seljale, muutes ta veidikeseks kahjutuks.
Kuidas sa nii võitlema õppisid? küsisin läbi vaikse hingeldamise.
Agent Barton on väga hea õpetaja. vastas Max enda kätt vabaks tõmmates ja mind uuesti rünnates. Tegin tagurpidi hundiratta ja olin valmis end taas kaitsma. Ta jooksis minu poole ning kasutasin võimalust ise rünnata. Tegin löögi rusikaga ettepoole ning lõin jalaga vastu ta alaselga mitte just kõige tugevama löögi. Siis tõmbasin ta oma jala abil pikali, haakides oma jala tema oma taha.
Tänaseks aitab. ütlesin läbi hingeldamise, põlvitades Maxi kõrvale maha. Anna andeks kullake. Ma ei tahtnud sulle haiget teha. ütlesin oma kätt ta punetavale lõuale asetades.
YOU ARE READING
Varjutus
FanfictionKogu lugu käib peategelase Alexandra pilgu läbi, kes on elus läbi elanud rohkem kui keegi oskaks aimata. Tema ainsaks pereks on Max, kelle ta väga noorena halva elu küüsist päästis ja enda hoole alla võttis. Mis juhtub, kui kokku panna üpriski kange...