Varjutus

Varjutus 1

Tere hommikust preili Cloyde. kuulsin  oma majahoidja tervitust.

Tere hommikust sulle ka Danielle vastasin viisaka tervitusega, võttes laualt kätte kohvitassi ning võttes sealt lonksu.

Mida te hommikusöögiks soovite? küsis ta köögis ringi sammudes.

Juba sõin. Pealegi jäid sa 10 minutit hiljaks. saadsin pilgu kellale ning tagasi ajalehele enda ees.

Vabandust. Seda ei juhtu enam. Muutus ta pilk hirmunuks.

Lepingu järgi pead sa nagunii ainult maja korras hoidma, mitte minu pärast muretsema. Isegi Max pole sinu rida muretsemiseks. oli mu pikk vastus, peale mida ma püsti tõusin ja ruumist väljusin. Läksin hoone teise otsa, minnes väikesest trepist alla ning sisestasin koodi, millega ukse lahti sai. Olin peagi suures saali mõõtudes ruumis. Lülitades tuled põlema, jäin hetkeks silmitsema ruumis olevat. Esimestena hakkasid silma autod. must ning kahe hõbedase joonega Nissan Skyline, punast ning musta tooni Corvette z06, hõbedane R8, oranž Lamborgini Gallardo või Ford Mustang Shelby GT500 mis oli heledamat sinist tooni ning kahe musta joonega üle kapoti. Tegelikult oli autosid 6, üks nimetu variant oli valge riidega kaetud ning veel pooleli olev projekt. Nimelt olin hakanud seda ise kokku panema ning seega polnud veel nimegi välja mõelda jõudnud. Need kullakesed võtsid ära vähemalt poole saali ruumist, ülejäänud osa kuulus ühele suurele töölauale, elektroonikale ja paljudele muudele asjadele, mis andis ruumile laboriruumi tähenduse. Mõningatel seintel olid tööriistad ja mõned tagavara rehvid. Ühel seinal oli ka tulekustuti. Ruumi kõige tagumises seinas oli suur garaaži uks, mis avanes liikumisanduri abil. Sammusin veel mõnest trepi astmest alla ning labori osa poole edasi.

*

Saates kiire pilgu laptopi ekraani nurgas olevale kellale, võpatasin kergest ehmatusest ning panin läpaka kinni.

Kurat! vandusin läbi hammaste ning jooksin Skyline poole, hüpates autosse sisse ning käivitades mootori. Sõitsin garaaži uksest välja, mööda väikest tunnelit üles ning alustasin sõitu mööda teed. Ma loodan et ta andestab mu väikese hilinemise. mõtlesin paaniliselt oma venna reageerimisele, kui ta avastab et ma ei pidanud kokkuleppest kinni. Jõudsin 10 minutilise sõiduga suure koolimaja ette, märgates mõningate õpilaste liikumist maja peauksest välja. Peagi märkasin tumepruunide lühikeste ja turris juustega pikemat kasvu poissi. Ta sammus kooli väravatest välja ja minu poole. Ohkasin kergendunult ning naeratasin.

Tore et kokkuleppest kinni pidasid. lausus poiss autosse istudes ning naeratades.

Max, kuidas ma julgeks hilineda? naeratasin laiemalt ning noogutasin turvavöö poole. Kohe kui Max oli turvavöö kinnitanud alustasin sõitu koju tagasi.

Kuidas koolis läks? küsisin veidi aja pärast.

Uuuummm.....hästi.. pomises ta vaikselt, justkui lootes midagi varjata.

Sa tead mind. Ma ei jäta sind enne rahule kui sa räägid. vaatasin korraks tema poole ning suunasin pilgu tagasi teele. Kuulsin nooruki ohet ning taas vaikust.

Ma läksin Georg Hoderile kallale ning jään homseks peale tunde istuma. ütles ta aknast välja vaadates.

Mis muud ma öelda oskan kui tubli. Võitleja hing lööb välja või mis? küsisin vaikse naeruga. Sain Maxilt imestunud pilgu.

Sa polegi vihane?

Ei. Nagu ma mäletan on härra Hoder see sama isik, kes sind 3-das klassis kiusas? Kui tahad võin su peale tunde istumisest ära päästa. Sa tead kuidas ma su õpetajatele mõjun. küsisin taas rahuliku ilmega.