Varjutus

Varjutus 72 Tohutu ootamatu üllatus

Mõni nädal hiljem olin taas vaba aega sisustamas Tony pool ning rohkem Pepperile seltsiks. Mingil momendil tuli tal tegeleda kõnedega ning otsustasin minna elutuppa. Veidi aega diivanil istumist ning sisse sammus Tony.

Tore sind jälle näha Alex. tervitas ta sõbraliku naeratusega.

Samad sõnad Tony. Ma olin pigem Pepperit külastamas, aga töö napsas ta minu nina alt ära. laususin kerge naeratusega. Tükk aega oli täielik vaikus, kuniks tundsin endaga midagi kummalist toimumas.

*Clint

Olin jõudnud tagasi maapinnale, valmis naasema koju. Astudes korterisse sisse, võttis mind vastu kerge pettumus. Lex polnud kodus. Helistasin talle, aga ta ei võtnud vastu. Hakkasin juba muretsema, helistades järgmisena Starkile. 

Tore et helistasid, aga räägime siis kui sa haiglasse jõuad! kostus Starki paaniline rääkimine. Kuulsin korraks Lexi valulikku karjatust.

Mis toimub!? haugatasin uksest uuesti välja sööstes.

Kobi haiglasse! Mul on tunne et mu käsi vajab ära amputeerimist. lausus ta viimase asjana, enne kui kõne lõpetas. Mida kuradit ta oma käest jahus?? Hüppasin kiiresti autosse ning võtsin suuna haigla poole. Jõudes sihtpunkti ja uksest sisse, märkasin närvilise ilmega Pepperit.

Jumal tänatud, et sa nii kiirelt jõudsid. ütles ta mind kaasa viibates. Kuulsin juba kaugelt ära Lexi karjumise ning sööstsin Pepperist mööda. Tormasin uksest palatisse sisse.

Lex!Ma olen siin laususin Lexi käest kinni võttes. Alles siis märkasin Starki teisel pool Lexi käest kinni hoidmas. Ta ilme polnud kuigi rõõmus. Sain põhjusest peaaegu kohe aru. Iga natukese aja tagant pigistas Lex mu kätt kohutavalt tugevalt, valades valuga tulnud pinge niimoodi välja. Ruumis oli veel 2 med-õe välimusega isikut ja üks, kes oli arvatavasti ämmaemand ning kes omakorda käskis iga natukese aja tagant Lexil pressida. Läks veel tükk aega, kui ruumis oli kuulda beebi nuttu. Vaatasin korraks Lexile otsa, kes hingas ikka veel õhku paaniliselt sisse ja välja. Midagi oli valesti.

Tuleb veel üks! oli ämmaemand üllatunud nagu ka kõik teised ruumis. Lexi pilgust võis korraks näha ehmunut pilku ning Stark.....nojah...tema minestas. Edasi läks kõik samamoodi nagu enne. Läks veel tükk aega, kui ka teine pisike oma hääle valjusust välja näitas.

Palu õnne! Teil sündisid kaksikud. Poiss ja tüdruk. Mõlemad täiesti terved. naeratas ämmaemand.

*

Järgmisel päeval taas haiglasse jõudes, olin kaasa võtnud kõik need asjad, mida Lex oli mul palunud kaasa võtta. Panin asjad võimalikult vaikselt palati põrandale, suundudes edasi Lexi kõrvale voodi servale istuma, naelutatud naeratus näol. Ta paistis ikka veel väsinud, aga siiski rõõmus. Mõlemad pisikesed olid kummalgi pool teda ja sügavas unes. 

Kuidas siis pisikeste nimedega jääb? otsustasin küsida.

Emily-Maria ning Clint juunior. vastas Lex armsa naeratusega. Jäin talle otsa vaatama. Ta sulges korraks silmad, tõstes nimetissõrme püsti. Clint Matthew  parandas ta uuesti silmi avades.

Mõlema keskmine nimi algab M-tähega. tegin väikese märke.

Ka perekonnanimi on sama. lisas Lex.

Oleks keegi mulle mõni aasta tagasi öelnud, et saan maailma armsaimate kaksikute isaks, oleksin talle öelnud, et ta on ladvast puhta loll.  kuulsin Lexi tasast naeru turtsatust.

Sama siin. Kogu see valu oli seda kõike väärt. lausus ta mõlemat magavat inglikest silmitsedes. Kuulsime ukse aeglast avanemist ning sisse piilus Natasha. Asetasin sõrme oma huultele, andes märku et ta võimalikult vaikselt sisse tuleks. Ta tegi sama liigutuse veel kellegi suunas, tulles siis sisse. Peale teda tuli sisse Steve, Tony ja siis Bruce.

Kuidas su käega on? küsisin Tonylt.

Ikka veel veidi tuim. vastas ta kerge muigega. 

*

Kuna Lex ja kaksikud pidid olema veel ühe päeva arstide pilgu all, otsustasin vahepeal teha midagi kasulikku, nagu näiteks uue elamispinna otsimine, mille ka leidsin.

Kohe järgmisel päeval haiglasse tagasi minnes, oli Lex asjad juba valmis pannud. Minu käes olnud kaks turvahälli leidsid ajutise koha korralikult korda tehtud voodil.

Ooohhh....kes see tuli..? Issi tuli. lausus Lex pisikeste kohale kummardudes, saates minu suunas laia naeratuse.

*Alexandra

Tundsin end palju paremini kui eelmisel päeval. Olin õnnelik et saan tagasi koju, kuna haigla õhkkond ei olnud mulle meeldiv, ega ka pisikestele. Esimesel õhtul magasid nad õnneks nagu inglikesed. Kui Clint kohale jõudis, olid kaksikud alles ärganud ja unised ning jäi mulje, et neil pole issi kohale tulekust sooja ega külma. Natuke peale unisuse hajumist ja turvahällidesse paigutamist tekkis neil issi vastu huvi. Jälgides kuidas Clint kaksikutega tegeles, tundsin hinges täielikku rahu. Tundsin et enam paremaks elu minna ei saa. Autosse jõudes istusin pisikeste vahele taha, hoides neil silma peal. Nad näitasid isegi mõningase jonnimisega üles vastumeelt autosõidu suhtes. 

Clint...kuhu me läheme? küsisin võõrast ümbrust märgates.

Meil oli juba mitmeid kordi jutuks, et korter jääb väikeseks. andis ta vastuse, mida ma eriti oodanud polnud. Kuna Clint juunior hakkas taas jonnima, tõmbas ta ka suurema osa mu tähelepanust endale. Veidi aega hiljem jäime seisma ühe väliselt ilusa kahekorruselise maja ees. Polnud liiga suur ega ka liiga väike. Tundus hubane. Clint oli hetkega autost väljas ja võttis  Emily turvahälliga enda kätte. Mina võtsin siis Clint juuniori. Sammusime majja sisse ning asusin ümbrust kohe silmitsema. Esik oli normaalselt avar, vasakul pool asus suur liug ustega kapp. veidi edasi oli üks suur ukseava ning sealt läks edasi suurde avarasse kööki. Selle vasakus osas asus kogu köögimööbel koos elektroonikaga, kõige tagumises osas oli tohutu aken, selle ees suur laud koos toolidega. Köögist välja tulles ja üles minevast keerdtrepist mööda minnes jõudsime ..

Tere tulemast koju!! ...suurde elutuppa, kuhu oli kogunenud väike punt inimesi (Tony, Nat, Steve, Bruce, Max, minu isa, Coulson ja Maria Hill). Kui juba mina sellise lärmi peale võpatasin siis kaksikud pistsid jonnima. 

Woops. pomises Tony vaikselt. 

"Kelle mõte see oli?" otsustasin küsida, üritades Clint juuniorit kiigutamisega rahustada. Kõik näitasid Tony poole. Sammusin pundile ligemale, lastes Stevel hälli hoida, kuniks ma Clint juuniori hällist välja päästsin. Siis kui mina ikka veel veidi jonniva ilmega Clint juuniori hällist vabaks sain, oli Emily juba Natasha süles.

Mis nimed te siis neile panite? Ja tulema ju pidi üks mitte kaks? tahtis Max teada.

Arstid rääkisid mulle, et üks varjas teise, ei tea täpselt kumb kumba varjas. Pisipoisi nimeks sai pandud Clint Matthew. vastasin pisikest oma isa kätte usaldades.

Tüdruk sai nimeks Emily-Maria lisas Clint. Kõik võtsid koha kahel elutoas oleval diivanil, mis asusid ümber klaasist laua. Võtsin ise istekoha pehme vaiba peal, mis põrandat kattis. Valisin põranda sellepärast, et haiglas sai juba piisavalt pehmel pinnal istuda ja nii oli mul ka liikumisvabadust.

*

Peale külaliste lahkumist jäid kaksikud peaaegu kohe magama. Suundusime kõik ülemisele korrusele. 

Meie tuba on kohe koridori lõpus, põnnide omad kohe üle koridori. andis Clint teada. Avades meie toa ukse, märkasin voodi ees kahte hälli. Üks roosa ja valge, teine helesinine ja valge. Panime põnnid oma hällidesse tuduma ning viskasin end voodisse pikali.

Mmmhh.. mõmisesin rahulolevalt, kui Clint minu kõrvale tuli.

Lõpuks ometi täielik perekond. lausus ta mind kaissu tõmmates.

 Jess! Uus osa kenasti valmis. Mida arvate?