Varjutus

Varjutus 53 Esimene ja teine vaatus

Paari tunniga oli maja juba enam vähem sellist nägu, et seal ikka elaks keegi. Keldris asuvad veekraanid olid lahti keeratud, seega oli kogu ülejäänud majas vesi saadaval. Elektriga oli natuke keerukam, kuna selle pealüliti asus mingil põhjusel pööningul. Leides üles luugi, avastasime, et redel oli hiirtel ja rottidel katki näritud. Lõpuks hüppasin käsipidi luugi serva külge ning Kameeleon lükkas mind jalgadest üles. Esimese asjana aevastasin päris tükk aega sealse tohutu tolmu tõttu. Komberdasin pealülitini ning lükkasin selle sisse.

Vajuta mingit lülitit, kas elekter on nüüd olemas? andsin korralduse, sammudes ise luugi poole.

Olemas! vastas Kameeleon koheselt. Märkasin luugini jõudes all olevat valgust. Niisiis oli ka elekter olemas ja me ei pidanud pimeduses olema. Ronisin pööningult ära, saades Kameeleonilt naeruturtsatuse.

Sa näed välja nagu hiiglaslik tolmurull. lausus ta selgituseks, puhkedes korraks naerma. Silmitsesin oma riideid ja käsi, mis olid tõesti pöönigul olnud tolmu enda külge võtnud. Kõndisin korraks oma tuppa, võttes riietega koti kätte ning läksin vannituppa. Käisin pesemas ning viskasin mustad riided vannitoas olevasse mustapesukorvi. Võtsin kotist vahetus riided ning tõmbasin need selga. Viisin koti tagasi oma tuppa ning läksin alla korrusele kus oli juba Kameeleon.

Peaks ehk vaatama, mis me toiduga ette võtame? küsisin kööki minnes, kuuldes Kameeleoni omi järgnemas.

Hea mõte. vastas ta ruumi sisenedes. Uurisime kõige pealt mida oli juba olemas. Muidugi oli suurem osa olemas olevast toidust riknenud ning viskasime need koheselt välja. Keset köögi korrastamist kuulsin ülemiselt korruselt telefoni helisemist. Jooksin oma tuppa, võttes telefoni kätte.

Kui Fury käskis sul mulle helistada ja mu asukoht määrata, siis ära arvagi, et ma sulle nii kergelt andestan. laususin Tony kõnet vastu võttes.

Rahu. Ma tean ainsana täpselt mis majas sa asud, aga ma pole veel kellelegi edasi öelnud. Tahtsin edastada sulle kasulikku teavet. Mees kes vastutab su isa kadumise eest elab Moskva äärelinnas ühes suures mõisas. Praegu asub ta pealinnas ühel peol ning sul oleks hea võimalus temaga kokku saada. rääkis ta kiiresti.

Selge. Saada siis täpsem info mulle telefoni. Kuna sa juba helistasid siis räägi kuidas seal kandis praegu olukord on. küsisin voodile istudes.

Kaks isikut on pehmelt öeldes närvis. Üks püsib õnneks siiski mõisas, teine on baasis ja üritab teada saada su asukohta. Mida varem sa oma asjadega joonele saad seda parem. vastas ta.

Siis ma tean oma plaani paika seada. Mul oli kavas teutseda rohkem kui ühepäeva, aga nüüd tuleb kõik väiksemale ajale kokku tõmmata. Tänan sind Tony, et sa mu asukohta ei reeda ja aitad. tänasin viisakalt.

Usu mind sa aitaksid ka.ütles ta kõnet lõpetades. Vähemasti teadsin, et kodumaal on kõik korras...vähemalt praegu.

Kameeleon! Mul on kleiti vaja! hõikasin üle maja.

*

Nii. Oled kindel et abi ei vaja? küsis Kameeleon oma koti lukku kinni tõmmates.

Sa aitasid juba kõigega. Kuidas sul tuli pähe kogu oma elamine kaasa võtta? küsisin talle otsa vaadates.

Ma olen isegi paaril missioonil käinud. Ma mõtlesin, et kui on vaja ühelt isikult saada infot, toimub see kusagil kus on rohkem inimesi. Pealegi on see must kleit klassika. Sobib kõikjale. ütles ta kerge naeratusega. Läksin oma vanemate tuppa, kus oli üks suur peegel. Seisin selle ette. Mul oli seljas süsimusta tooni põlvedeni ulatuv kleit, mille varukad ulatusid küünarnukkideni. Juuksed tõmbasin tugevasse krunni ning jalga sain Kameeleoni musta tooni kingad. Kuulsin telefoni surisemist, minnes tagasi oma tuppa üle koridori. Tony saadetud info jõudis alles nüüd kohale.