Varjutus

Varjutus 46 Koosolek köögis

Jõudes peale garaaži koristamist tagasi maa peale, suundusin oma tuppa, mis oli selleks ajaks inimtühi. Käisin pesemas, vahetades riided ja minnes siis trepist alla, üritades kuulda vähematki heli. Mida lähemale jõudsin köögile, seda paremini kuulsin Maxi ja oma isa vestlust. Jäin ukse taha kuulama, kuna olin nende vestluses korraks kuulnud oma nime.

..ma ei saa siiski aru, miks Alex nii palju omaette hoidub? Millest see tuleneb?kuulsin isa küsimust.

Hmm....ma arvan, et ta on harjunud üksi toime tulema ja vanadest harjumustest on raske lahti saada. vastas talle Max.

Ma teeksin üks kõik mida, et ta oma töölt ära tuleks ja pühenduks millelegi muule. See kõik on tema jaoks liiga ohtlik, aga ta ei saa sellest aru isegi siis, kui surm silme ees. ohkas isa. Toetusin seljaga vastu seina, kikitades kõrvu edasi.

Minust oleks saanud onu ja sinust juba vanaisa, kui vaid poleks juhtunud seda, mis juhtus. lausus Max järjest murelikumaks muutuva häälega,

Siiski peaasi on et ta ellu jäi. Siiski on kahju, et pisikesest sai ingel varem kui ette nähtud. Mu kallis tütar oli tükk aega jubedalt õnnetu pilguga ning sama ilme peegeldus ka Bartoni näost. See oli tugev löök neile mõlemale. jutustas paps pikalt. Tundsin pisaraid üle põskede voolamas. Kogu valu immitses tagasi mällu. Minust ja Clintist oleks saanud ametlikult perekond. Pühkisin pisarad käe seljaga ära. 

Alex? Ma kuulsin just kuidas sa nuuksatasid. Tule siia. lausus Max. Kõndisin uksest sisse, märgates mõlema näol ehmatust.

Anna andeks kullake, ma ei teadnud et sa pealt kuulasid, ma.... hakkas isa koheselt vabandama.

Ära vabanda. Ma tean isegi mis juhtus ja ma ei ole selle üle küll õnnelik, aga see kõik on juba minevik. laususin pilku põrandale lüües. Istusin aeglaselt laua taha toolile, pilk lauale naelutatud. Ma ei tea siiani, kuidas ma peaksin juhtunule reageerima. See kõik oleks olnud justkui ühes väga halvas unenäos. 

Ehk räägime millestki muust? küsis paps ebamugavusest köhatades.

Nõrkustest hoiduda muudab inimese nõrgemaks. Pole vaja minu pärast muretseda. Muide, kuhu kõik kadunud on? meenus mulle äkki teine teema.

Mõned läksid tagasi baasi, mõned oma kusagil Maa peal. vastas Max. Kuulsime samme ruumile lähenemas ja sisse astus Danielle.

Tere Alexandra. tervitas ta sõbraliku naeratusega ja jäi laua ette seisma.

Ma olen harjunud hüüdnimedega. Kutsu mind Alexiks, Aliks või mis eales seda paadikest ujutab. andsin väikese soovituse.

Olgu Al. lausus ta Maxi kõrvale istudes. Mis täna toimuma hakkab? jätkas ta küsimusega.

Kes seda öelda teab. Ma kavatsen ehk siit lesta tõmmata ja ööbin Clinti korteris. vastasin täiesti ausalt. Teadsin et Clint ei pruukinud sinna jõuda, aga vahelduseks oli huvitavam ööbida kusagil, kus pole nii kerge ära eksida, kui hoone maha jäetud ossa minna.

Muidugi jäta mind üksi. pomises Max nagu väike siil.

Kes ütles et meie peame kodu valvama. Kuidas oleks, kui me läheme ka kusaile välja minema. Joogid minu kulul kui nii öelda. lausus mu isa Maxi otsa vaadates, kelle silmad särasid peas nagu kommipoodi minemise loa saanud lapsel.

Hell yeah! hõiskas Max, lüües rusikaga õhku.

Vaadake et pahandusi ei tee ja Max, jäta meelde oma vanus, kuna mina sind päästma ei tule. ütlesin enne ruumist väljumist. Lippasin oma tuppa, tõmmates voodi alt välja ühe väiksema spordikoti. Pakkisin sinna vahetus riided koos rahakoti, laptopi, millel pidin garaaži järele minema ja millegi tõttu ka ühe noa. Kell 6 laskusin garaaši korrusele, istudes Kawazaki selga, tõmmates kiivri pähe.

*

Kell 11 õhtul olin ma ikka teleka ees, läptop süles ja telefon kõrva ääres. Helistajaks oli olnud Dan. Ta uuris mõningate uuenduste kohta, mida ta tahtis minu antud autodega teha. Lõpuks sai ta ikka aru, et olin andnud talle autode tuunimisega vabad käed. Lõpetasin kõne, lülitasin laptopi välja ning lülitasin ka teleka kinni. Käisin pesemas ning sobrisin Clinti kapist välja ühe tema triiksärgi. Tõmbasin selle selga ja pugesin voodisse teki alla. Ligikaudu pool tundi hiljem ärkasin taas üles. Tükk aega kostus korteri ukse luku krabisemist, aga see ei kõlanud nii nagu see võtmega avamisel kostuks. Tõusin püsti, võttes kotist noa kätte ja kuulsin ukse avanemist. Hiilisin hääletult edasi kuniks tuled sisse lülitusid ja nii mina kui ka sisse tulnud isik karjatasime. 

Lex!? silmitses Clint mind ikka üllatunud pilguga.

Jah, mina. Miks sa ust lahti muukisid? Kuhu võtme jätsid?küsisin juukseid oma näo eest ära lükates. Ta vaatas elutoa lauale, võttes selle nurgal oleva võtme kätte. Seda ma mõtlesingi, mis võti see veel on. pomisesin vaikselt.

Jõudsin ukse juba kinni lükata, kui mulle meenus, et võti jäi lauale. selgitas ta kerge muigega ja pani võtme lauale tagasi. 

Ma suudsin juba ära ehmuda, et äkki mõni murdvaras krabistab ukse taga. ütlesin enda käes olevat nuga korraks silmitsedes, pannes selle siis lauale ära. Jäin Clinti ette seisma, asetades oma sõrmed ta lõua alla ning tõmbasin teda ligemale, tervitades teda korralikult suudlusega.

Oleks vaid iga koju tulek selline. sosistas Clint õrna naeratusega.

Mul on tunne et ka see osa tuli väga lühike. Ehk teen teile üllatuse?