Varjutus

Varjutus 14 Kood nimi ja mõningad uuendused

Kõik olid istunud laua taha ning rääkisid maailmas toimuvate sündmuste kohta. Kogu tiimist oli puudu vaid Barton, kes nagu Natasha ütles, oli missioonil ning peagi tagasi jõudmas. Olin ainus kes ei istunud vaid seisin Starki selja taga nagu valvekoer. 

Cloyde, kas sul on ka mingi koodnimi? Pole nagu midagi veel kuulnud. pööras Stark end minu poole, ilme vastust ootav.

Ei ole suutnud sellele mõeldagi. Mul pole olnud selle järele vajadust.vastasin mõtlikuma pilguga.

On sul omal mingeid mõtteid? küsis Natasha laua najale toetudes.

Kui ka oleks, oleksin juba öelnud. vastasin aina rohkem mõtetesse vajudes.

Kuidas oleks Pistrikuga? kostus tuttav hääl veidi eemalt.

Ei Legolas. Ühest linnust piisab. vastas Stark veidi ülbelt. Müksasin teda vastu õlga ja saadsin talle pahase pilgu.

Kui teistele sobib, sobib mulle ka. vaatasin teiste suunas ja sain noogutused. Tundsin äkki kerget iiveldustunnet. Pöörasin pilgu hetkeks kõrvale ning hingasin sügavalt sisse ja välja.

Alexandra, on sinuga kõik korras? küsis Banner mureliku pilguga. Pilt silme ees lõi äkki virvendama ning kadus

*

Arghh... ägisesin valust ning üritasin end liigutada, aga ei suutnud. 

Mida vähem sa liigud seda parem sulle endale. kuulsin Starki häält enda kõrvalt. Avasin aeglaselt silmad ning avastasin, et olin kõhuli kusagil voodil ja ruum nägi välja nagu haigla palat aga mitte nii valgete seintega ning natuke kenama välimusega.

Mis juhtus? küsisin käheda häälega ning lasin oma käed üle voodi ääre rippuma.

Nagu sa rääkisid, opereeris su...sõber need asjad sulle selga? küsis ta ruumis ringi sammuma hakates.

Jah.vastasin lühidalt ning uniselt, sulgedes uuesti silmad.

Ta keeras paraja käki kokku. Tõesti õnn et sa elus oled. lisas Stark 

Kui hull asi on? Kas ma olen halvatud? Ma ei jaksa end liigutada. küsisin sama unise tooniga.

Sest sa oled tuimestuse all. Praegused jublakad tuleb välja võtta ning uutega asendada. Need hakkasid oksüdeeruma ja mürgised ained hakkasid sulle mõju avaldama. sain vastuse. Ma ei reageerinud selle mitte kuidagi.

Uued jublakad olemas? küsisin mõne aja pärast.

Peaaegu. sain lühikese vastuse ning kuulsin ukse avanemist ning sulgemist.

On ta ikka teadvusetu? kostus Banneri hääl.

Looda sa. vastasin enne kui Stark seda teha jõudis.

Hetk hiljem olin taas magama jäänud.

 *

Peale järjekordset uinakut olin ma ikka kõhuli. Valu oli veidi vähemaks jäänud.

Tere jälle. kuulsin Banneri sõbralikku tervitust, mille peale ma koheselt naeratasin.

Tere. Kuhu Stark kadus? küsisin end veidike liigutades.

Ta ütles, et tal pole enam midagi teha ning lahkus. Suudsime vanad osad uutega asendada ja kõik paistab olevat nüüd korras.  vastas ta toas ringi sammudes.

Võib end liigutada? küsisin igaks juhuks üle.

Muidugi. Nüüd sõltub kõik su enda enesetundest. sain vastuse. Tundsin oma selga paljana ning mõistsin, et mu pluus oli selja pealt lihtsalt katki lõigatud. Tõmbasin padja enda ette, hoides seda nii terve aeg kuniks istukile tõusin ja ohkasin. 

Sulle toodi vahepeal teine pluus. suunas Banner voodi kõrval oleva tooli poole ja läks uksest välja. Sirutasin end tooli poole, tundes kui kange mu selg oli. Viskasin tavalise musta tooni pluusi enda ette voodile ning eemaldasin eelmisest pluusist alles jäänu, jäädes momendiks rinnahoidja väel istuma. Tõmbasin pluusi selga ja libistasin end voodilt maha. Sirutasin end nii palju kui suudsin ning hakkasin ukse poole sammuma, tõmmates pluusi alumise serva üle oma musta tooni teksade ülemise ääre. Läksin kohe oma tuppa ja vannituppa, jäädes peegli ette seisma. Tõmbasin selja pealt pluusi eemale ning nägin ainult kolme suuremat naha tooni plaastrit üle nende kohtade, kus olid ,,pistikud,,. Kerge ohkega tõmbasin pluusi ääre taas alla ning suundusin tagasi magamistuppa. Ma polnud märganud, et mu voodi peal olid mingid asjad. 2 musta tooni spordikotti. Tõmbasin ühe endale ligemale ja tõmbasin selle luku lahti. 

Ei noh....tõesti. pomisesin oma uut riietust sealt välja võttes. Musta värvi pool nahast ning pool riidest püksid, samast materjalist pluus ning veel sama tooni jakk, mille õlal oli SHIELDi sümbol. Kerge naeratusega lükkasin asjad veidi kõrvale ja võtsin ette teise koti. Avasin selle luku ning hetkega valdas mind tunne nagu väikesel lapsel jõululaupäeval. 3 vööd nugadega vaatasid mulle vastu. Need olid minu omadest natuke väiksemad, aga sama raskusega. Nende käepidemed olid musta tooni nahkkattega kaetud. Peale nende olid kotis ka sõrmeotsteta musta tooni nahast kindad, mis sobitusid tugevalt mu käe ja randme ümber.

Aeg katsetada. ütlesin laia naeratusega ning haarasin ühe vöö välja. Tõmbasin kindad kätte ja olingi hetk hiljem treeningruumi poole teel.

Olin terve tunni veetnud nuge märklaudadesse loopides, kordagi igavust tundmata. Nagu aru saada võis, olin uute nugade üle sama rõõmus nagu väike laps uue mänguasja üle. Olin nugade loopimisega alustanud tavalise viskamisega kuniks ma hakkasin lisama liikumist. Lõpuks tegin ühe korra hundiratta, nuga hammaste vahel, jõudes tagasi jalgadele võtsin noa kätte ja viskasin taas märklaua keskele ning samas tabas märklauda täpselt keskele nool. Pöörasin end koheselt ümber, märgates vibu ja nooltega Bartonit.

Kuidas enesetunne on? küsis ta veidi ligemale sammudes.

Tänan küsimast agent Barton, enesetunne on hea. vastasin veidi hingeldades.

Katsetad uusi? küsis ta järgmisena, suunates pilgu märklaudade poole, kus veel mõned noad märklauas olid.

Jah. Ei suutnud neid niisama vaadata. vastasin kerge naeratusega.

Tean seda tunnet. ütles ta kerge muigega ning tuli minu kõrvale. Ta hoidis vibust tugevamalt kinni ning võttis kätte noole, asetades selle vibule laske valmis. Just siis kui ta noolt lahti laskma hakkas, müksasin teda kergelt puusaga, astudes tagasi oma kohale, manades näole süütu ilme. Nool polnud märklauast ikka mööda läinud vaid oli keskkohast natuke eemal.

Ma ei teinud midagi. ütlesin käsi kerge naeruturtsatusega üles tõstes, kui Barton minu poole vaatas. Võtsin ühe noa kätte ning astusin Bartonist sammu kõrvale, aimates et ta võib üritada mind segada. Võtsin viskeks hoogu ning täpselt hetkel millal hakkasin nuga lahti laskma, tõmbas miski mu jala kõvale, kaotades tasakaalu ja nuga kukkus veidi eemal kolksatusega põrandale. Ehmatasin rohkem selle peale, kui ma ise põrandale ei prantsatanud, vaid tundsin selja tagant Bartoni käsi enda ümber mind tagasi jalgadele tõstmas. 

Väga kaval tegu mind segada. ütlesin end ümber pöörates, Bartoni käed ikka mu piha ümber.

Ma tean. vastas ta mulle silma vaadates. Tundsin oma südamelööke kiirenemas. Asetasin oma käed ta rinnale ning libistasin need aeglaselt ta kaela taha, tundes kuidas Barton mind enda vastu tõmbas. Naaldusime teineteisele ligemale.

Aahhh....mis seal juhtus? :D