Varjutus

Varjutus 32 Vene rulett

Kell 11 oli mul taaskord vaja kodust lahkuda. Teades, kui rangelt Max mul silma peal hoidis, ei kavatsenud ma uksest välja minna. Vahetasin kiiresti enne minekut riided oma kostüümi vastu ning ronisin aknast välja. Sein oli täiesti sile, mis tõttu vaatasin paaniliselt enda ümber, üritades leida midagi mida pehmemaks maandumiseks kasutada. Mu sõrmed libisesid aknalaua ümbert ära ning olin hetkega maas pikali. Vaikse ägisemisega ajasin end jalule ja hakkasin jooksma.

Tunnike hiljem kõndisin hoonesse sisse, kõik vaikne ja pime. Kusagilt pea kohalt kostusid sammud. Kõndisin edasi, kuniks leidsin trepid. Kõndisin hääletult üles ja läksin kostuvate sammude poole. Ühest uksest paistis välja hämar valgus. Jäin ukse ees seisma, saades ruumis kõndija tähelepanu. 

Pistrik. Kui kena sind taas näha. naeratas mees hullumeelse pilguga, mis ta silmades säras.

Agent McBay. Ma ütleks vastupidist. laususin käsi rinnal ristates. Märkasin laual revolvrit, mille padruni trummel oli välja jäetud ning selle kõrval oli üks padrun. Mees märkas mu pilku lauale kinnitunult ning naeratas veelgi enam.

Oled Vene ruletti mänginud? küsis ta laua poole kõndides.

Ei. Kas see ei ole mitte see mäng ühe kuuliga? küsisin vaikselt hirmu tundma hakates. Vene rulett võrdub puhtalt õnnemäng elu või surma peale. 

Just nimelt see mäng ühe kuuliga. Üks meist saab surma, aga kes? Ma olen enam kui kindel et mina jään ellu. Mul on 10 aastat õnne olnud absoluutselt kõiges. Ma pole ühtegi kihlvedu kaotanud. ütles ta laua taha ühele toolile istudes. Astusin sammu tahapoole. Ei kusagilt tõmbas mees veel ühe tänapäevasema relva välja ja hoidis mind sihikul. 

Ei lähe enam kuhugi. Tule istu ja kohe! lausus ta pool karjudes, suunates ühele vabale toolile tema vastas.  Veidi värisevate jalgadega istusin toolile, silmitsedes relva. Ta võttis revolvri enda kätte, pannes kuuli relva sisse ning lükkas trumli keerlema, lükates selle siis paika. Kuulsin veel mõningaid samme uksele lähenemas ning peagi seisis seal kaks meest. Mõlemad noogutasin McBayle ning jäid kummalegi poole ust valvesse. Kui sa põgeneda üritad, siis tea et kogu maja on minu töötajaid täis ja su põgenemise võimalus on väiksem kui 5%. ütles ta sama hullumeelse naeratusega. 

Sama hästi võiksid mu kohe tappa. ütlesin kangestunult paigal istudes.

Nii ei oleks huvitav. ütles ta relva silmitsedes. Ta tõstis selle enda oimu kohale. Kostus vali plõksatus. Ta pani relva lauale ning lükkas minu poole. Sinu kord, iludus. ütles ta vastu tooli nõjatudes.

Mida ma teen!?!? Mida ma teen!?!? Mida ma teen!?!? karjusin mõtetes. Tundsin oma hingamist raskenemas. Neelatasin valjult ning võtsin revolvri enda kätte. Hingasin sügavalt sisse ja välja, tõstes relva enda oimu koha vastu. Lugesin kolmeni numbreid, pigistasin silmad tugevalt kinni ning vajutasin päästikule. Kostus klõpsatus. Hingasin õhu pahinal välja, asetades relva lauale tagasi.

Huvitav.. pomises mees relva enda kätte võttes, tõstes selle enda oimu kohale. 

Arvatavasti mahub sina 5 kuuli. 2 on olnud tühjad lasud.  loendasin paaniliselt mõttes. Üks töötajatest sammus ruumi sisse, jäädes minu selja taha seisma. Tundsin äkilist valu oma kaelal, mis sundis mu hetkeks karjuma. Tundsin õrnalt jahedat vedelikku mööda oma kaela laiali valgumas, tekitades hetk hiljem seljas valu.

Mis asi see oli?küsisin kätt kaelal hoides ning valust hambaid koos hoides.

Väike kingitus minu poolt. Et enne kuuli saamist sul piinlemiseks ka aega oleks. vastas ta õela irvitusega. Mu pilk hakkas hägustuma, muutudes siis tagasi selgeks ning kadus uuesti. Kuulsin vaid klõpsatust ning kuidas revolver taas minu ette lükati. Mu süda hakkas tugevamalt lööma, tekitades isegi valu. Mul tekkis soov ise oma elu lõpetada. Haarasin koheselt relva järele ning mu pilk muutus taas selgeks. Kuulsin ukse poolt hääli...karjatusi ning jooksu samme.

Lex! kostus kellegi hääl. Saadsin pilgu McBay poole, kes vaatas ehmunud pilguga ukse suunas. Järsult tungis üks nool ta vasakusse silmakoopasse ning noole ots paistis mehe kolju taga osast välja. Elutu keha kukkus koos tooliga ümber. Relv mu sõrmede vahelt tõmmati ära ning visati eemale. Lex. Mida ta tegi? tundsin Clinti sooje käsi enda ümber mind püsti tõstmas. Ma ei suutnud vastata. Mul hakkas äkki halb ning mu jalad tundusid nõrgad. Mu süda peksis sama tugevalt edasi nagu varem ning laup kattus külma higiga. 

Mis toimub? kuulsin Starki häält. Tundsin kuidas mu juuksed kaelalt eemale lükati ning kellegi jahedad sõrmed libisesid üle valutava koha. Ootamatult kadus niigi hägune pilt silme eest.

*

 Mu pea valutas....mu selg valutas.....mu kael valutas. Üritasin oma silmi avada, aga need tundusid kohutavalt rasked. Üritasin oma vasakut kätt liigutada, aga ei saanud. See oli justkui kusagil kinni..Veidi aega mõtlemist ning suudsin välja nuputada, et mu käsi oli kellegi teise käte vahel lõksus. Liigutasin oma paremat kätt, saades sellega hästi hakkama. Libistasin oma parema käe üle enda ning isiku suunas, kes mu vasakut kätt kinni hoidis. Puudutasin sõrme otstega isiku kätt ning tundsin ta võpatust. 

Lex? tundsin Clinti hääle ära. Nägin taas vaeva silmade avamisega ning see ka õnnestus. 

Clint. ütlesin hädise naeratusega ning vaatasin mehe sinistesse silmadesse. 

Hea et sa lõpuks ikka ärkasid. ütles ta pool sosinal, hoides mu vasakust käest ikka veel kinni.

Mis minuga juhtus? Miks ma haiglatiivas olen? küsisin kerge kulmukortsutusega.

Sind mürgitati. vastas ta lühidalt, aga sellest piisas, et mälu sopist kõik meeltesse tagasi tuua. 

Oh taevas......hea on siin tagasi olla. pomisesin pigem omaette. Uks avanes ning Stark kõndis sisse.

Oi...sa oled ärkvel. Oli hea uni? Tead ka kui paljud su pärast mures olid ja kui paljud hirmust segi minemas olid? küsis ta pigem noomivalt ja jäi voodi ees seisma.

Vait. Sina ei pidanud Vene ruletti mängima. ütlesin rõõmsama naeratusega, pigistades silmad korraks uuesti kinni.

Nii palju kui mina tean, siis see on see ühe kuuli värk? küsis Stark käsi rinnal ristates.

Jah on küll. Kuradima hirmus. Mina seda enam ei mängi. ütlesin vaikse ohkega. Uks avanes uuesti ning sisse jooksis Max.

Alex! See oli sinust väga õel nii moodi ära hiilida! Tead sa ka kui hirmul ma olin, et sa võid tõesti ära surra!? Sa olid kolm päeva teadvuseta! karjus ta mu peale ning vaatas mind halvustava pilguga nagu ma oleksin tema eas ja midagi keelatut teinud. 

Anna andeks Max. Tegelikult peaksin kõigi ees vabandama, kes murest nii öelda segaseks olid minemas.  ütlesin vaikse haigutusega. Stark läks ruumist välja ning Max vaatas mulle ikka halvustava pilguga otsa. Max, anna andeks et nii ütlen, aga kao välja.  ütlesin unise pilguga, üritades kõlada võimalikult tagasihoidlikult. 

Saan aru....eks ma siis lähen... pomises ta uksest välja minnes.  

Olin ma tõesti 3 päeva välja lülitunud? küsisin imestunud tooniga hääles.

Jah. Starki sõnul oli tegu tugeva mürgiga ning mõne tunni jooksul oleks su süda üles ütlelnud. vastas ta mureliku ilmega. Peale Maxi oli veel üks Cloyde kes sinu pärast muretses ja sind igal võimalusel vaatamas käis. lisas ta vaikse köhatusega.

Mees, keda ma peaks kutsuma oma isaks, aga ma lihtsalt ei suuda. Kust sina tead, millal ta käis? küsisin kulme kergitades.

Ma olin ise kohal samamoodi igal võimalusel. Mind aeti siit vahepeal välja. ütles ta vaikse naeruturtsatusega.

Ega mulle praegugi ei meeldi need tumedad varjud su silmade all. Ühe asja jätsin ma siiski ütlemata. laususin korraks enda ette vaadates.

Ja mis see on? uuris ta 

Tänan et mu ära päästsid. laususin häbeliku tooniga nagu väike plika. 

Ma olen andnud lubaduse sind kaitsta.