Varjutus

Varjutus 74 Samm edasi või tagasi

Laste vanus oli juba 6 kui esinesid oodatud probleemid. Olin terve nädala käinud baasis, osalenud isegi mõnel missioonil. Samal ajal olid lapsed koolis, kodus või huviringides. Nad ei teadnud siiani emme ja issi tõelist isiksust ning kavatsesin seda nende eest varjata, aga tekkinud probleem segas. 

Agent Barton, Fury soovib teiega rääkida. lausus üks agent minu ees seisma jäädes, suundudes siis koosolekuruumi suunas. Järgnesin talle kuni ukseni, siis ta lahkus. Astusin uksest sisse, lükates ukse kinni ning seisin laua ees. Teiselt poolt vaatas Fury mulle otsa.

Millest rääkida soovisite direktor? küsisin käsi seljale asetades.

Tulevikust. lausus ta rahulikult istudes. Mida te arvate, kui me hakkaksime Clint-Matthew´d ja Emily-Mariat treeningutesse panema? küsis ta otse ilma ilustamiseta.

Mitte mingil juhul. laususin kulmu kortsutades.

Miks mitte? Nende veres jooksevad kaasasündinud oskused, mille nad on oma vanematelt pärinud. Natuke suunamist ning neist saaksid sama head agendid kui teie. üritas ta tulutult mind veenda.

Ma jään oma vastusele vankumatult kindlaks. Te ei saa mind ka kohustada. Ennem lasen end tappa kui annan oma lapsed vabatahtlikult siia. urisesin välja. Ma teadsin, et Fury ei mõelnud oma sõnu omakasupüüdlikul eesmärgil tähendama panna, aga see kõik ajas mind ikkagi marru.

Ma mõistan, et praegu olete oma võsukeste külge kleepunud, aga hiljem, mil te ikkagi otsustate lasta neil õppida ennast kaitsma võib olla liiga hilja. Agent Clint Bartoni arvamus oli teie omast veidi erinevam ja SHIELDi poole hoidev. lõin rusika vihaselt vastu lauda.

Ma ei olnud selleks mitu tundi valudes, et mu lapsed sünniksid siia ilma kahurilihaks, kuna teie seda soovite!! röögatasin valjult ning hingeldasin. Surusin hambad hokku, kuuldes nende krigisemist. Ma ei lase EI teil EGA kellelgi teisel mu laste tuleviku üle otsustada!! Minu vastus on EI teie küsimuse peale. sülgasin mürgiselt, pöörates talle selja, kõndides uksest välja. 

*

Emme...kas midagi juhtus? küsis Emily minu juurde tulles. Naeratasin talle ning raputasin pead.

Kullake, kõik on korras. Emme on lihtsalt natuke väsinud. Kus Clint on? küsisin teda sülle tõstes.

Elutoas vaatab telekat. vastas ta minu külge klammerdudes. Viisin ta elutuppa, pannes ta diivanile venna kõrvale istuma. Igatsesin seda aega, mil nad teineteiseta mitte midagi teha ei suutnud. Aeg mil nad avastasid, et nad ei ole samast soost lõi nende vahele mingi kiilu ning nad hoidusid tavalisest rohkem eraldi. Siiski hoidsid nad kokku ja kodus mängisid koos, tegid kodutöid koos ja aitasid mind majapidamistöödega.

Õhtul rääkisin lastele unejuttu, istudes nende ruumi keskel. Emily pool oli valge ja roosa tooniga, Clint juuniori oma valge ja sinine. Me olime kahe toa vahelt ära lõhkunud seina, muidu ei suutnud lapsed eraldi ruumides magama jääda. Kohe kui kaksikud olid magama jäänud, tegin mõlemale põsemusi ja hiilisin toast välja. Istusin ootevalmilt elutoas. Mul polnud und, kuna tahtsin teada, miks oli mu kallis abikaasa hoidunud Fury küsimuse suhtes SHIELDi poole, mitte oma laste turvalisuse poole. Kas tema arvates oli tõesti normaalne lasta meie lastel elada sealses stressis ja saada aimu meie tõelisest olemusest? Minu jaoks oli see kõik absurdne lauslollus! Mõistan, et mida varem agenti koolitama hakata, seda edukam ta on tulevikus, aga ma ei tahtnud seda taaka panna oma laste õlgadele. Ma ei suutnud.

Võpatasin oma mõtetest välja, kui kuulsin ukse avanemist.

Sa oled ikka veel ärkvel? küsis Clint mind elutoas märgates. 

Mida kuradit sul viga on?... laususin sõrmi läbi juuste lükates ja vaatasin talle süüdistavalt otsa.

Eehh..mis juhtus?küsis ta segaduses ilmega

Ma sain täna Furylt kuulda midagi väga huvitavat. Tema arvates oleks väga hea mõte panna meie lapsed SHIELDi treeningutesse, et neist teha agendid. Hiljem saab neist lihtsalt surnud liha tänu meie geniaalsele direktor Furyle, kes saadab ühe neist või mõlemad kaksikud missioonile, kus nad lihtsalt surma saavad! laususin püsti tõustes ja Clinti ees seisma jäädes.

Meie sinuga oleme elanud üle väga palju ja oleme siiani elus. Miks sa arvad, et meie lastel puudub ellujäämisvõime? küsis ta kulmu kortsutades. 

Ma ei arva midagi. Sina oled see, kes oleks pidanud minuga seda teemat läbi arutama, enne kui Furyle üldse midagi vastasid! toksasin oma sõrmega vastu tema rinda, pöörates talle siis selja.

Ma ei öelnud midagi kindlat..üritas ta end päästa, kui end uuesti tema poole pöörasin.

Aga su vastus oli Fury jaoks võrdne nõusolekuga! Mees, kas sul on ajud olemas või ei!? käratasin järsku. Ta hoidis mind õlgadest kinni.

Ma soovitan sul kõige pealt maha rahuneda. lausus ta end rahulikuks sundides. Tõukasin ta endast eemale.

Kuidas ma saan, kui mu abikaasa on idioot ja ei mõtle oma laste turvalisuse peale? Ma pean kõike tõesti ise tegema? Ma pidin vaevlema sünnitusvaludes ja rügama topelt, et lapsed siianigi kasvatada! Nüüd sina otsustad Clinti ja Emily elu üle? kähvasin vihaselt. Tundsin kuidas mu silmad vesiseks muutusid. 

Emme..issi...miks te tülitsete? kuulsin enda suurimaks ehmatuseks Clint juuniori häält. Emily seisis oma venna taga.

Ärge muretsege, need on täiskasvanute probleemid. Andke andeks kullakesed, kas me äratasime teid üles? küsisin koheselt laste juurde rutates. Mõlemad noogutasid vaikselt, suundudes minu kõrval tagasi üles. 

Miks te tülitsesite? küsis Emily enda voodile ronides.

Emmel ja issil on väikesed arusaamatused. vastasin talle tekki peale tõmmates, suundudes siis Clint juuniori tekki kohendama.

Kas meie tõttu? esitas poiss küsimuse.

Muidugi mitte. Pigem tööprobleemid. vastasin vaikse ohkega. Rohkem nad küsimusi ei küsinud ja lahkusin nende toast. Kõndisin tagasi alla korrusele ja elutoast läbi suurte klaasist usteni, mis viisid tagaaeda. Istusin terrassi servale ning väristasin äkilisest külmast õhust õlgu. Veidi aega hiljem kuulsin Clinti samme ning need peatusid minu kõrval.

Kumb meist külalistetuppa magama kolib? küsisin pilku enda ees hoides.

On see vajalik? küsis ta vastu.

Selge, mina kolin külalistetuppa. laususin püsti tõustes ja majja tagasi minnes. Jooksin trepist üles ja magamistuppa, haarates sealt kaasa mõned oma riided, tormates siis trepist üles tulnud Clintist mööda ja ühte külalistetuppa, lukustades koheselt ukse. Kuulsin vaikset koputust uksele.

Lex, ava uks. kostus ukse tagant.

Kui ukse lahti muugid või kuidagi eest monteerid löön su maha, peidan kusagile põõsastesse ja ütlen lastele et lihtsalt kadusid. laususin pahaselt. Sellega oli ülejäänud öö vaikne. 

 Oi oi oi ....jälle tüli majas. Hoiatan et ainult 1 osa on veel tulemas. Siis teena vahepeal ühe teise jutu ning siis kunagi tuleb sellele siin järg. 

Teile küsimus: Millised näevad Clint-Matthew ja Emily-Maria välja? Mille kumbki oma vanematelt pärinud on?