Alex? Kuhu sa kadusid? Mis juhtus? Clint käis sind otsimas. lausus Max ärevil olekuga, tõmmates mind tugevasse kallistusse.
Ma jäin Tony poole varju. Kull on ise süüdi selles mis toimub. vastasin ta küsimusele. Siis liitus seltskonnaga ka mu isa. Vaatasin talle üle Maxi õla otsa.
Kullake, mis juhtus? Ma näen su pilgust et midagi on väga valesti. lausus ta ligemale tulles.
See suhe võttis ikkagi tule otsa. laususin end tugevaks sundides. Nutmine ja nõrkuse väljendamine polnud minu loomuses. Ka tema kallistas mind ja paistis olevat äkki maruvihase pilguga.
Minu väikesele printsessile ei tee keegi liiga. sisises ta läbi hammaste.
Issi, las kõik olla nii nagu on. Ma tahan siit mõneks ajaks kusagile kaugele ära minna. Lubaksid? küsisin talle otsa vaadates.
Ma mõistan. vastas ta lühidalt, suudeldes mind laubale.
Praegu lähen igatahes oma tuppa, panen akna lukku ja ruloo ette. Kui kull kohale peaks jälle ilmuma, manage näole õnnetu ilme ja öelge, et uputasin end Dušši all ära. ütlesin trepi poole minnes Et teie ei muretseks, siis ma kavatsen veidi aega magada ja siis plaanima hakata. lisasin nende küsivaid pilke märgates.Taaskord sain täiesti kindel olla vaid kahele mehele. Need olid mu isa ja vend. Jõudes oma tuppa, tõmbasingi ruloo akna ette ning läksin pesema. Väljusin vannitoast rätiku väel ja tõmbasin garderoobis selga musta värvi retuusid ja musta värvi t-särgi. Vajusin voodile pikali ja suudsin veidi aega hiljem magama jääda.
Nägin unes midagi kummalist. Õigemini enamus sellest oli normaalsem kui lõpp.Algul oli silme ees justkui lühifilm kogu mu viimase aja sündmustest. Kuidas ma kulliga kokku sain, ühine missioon ja kõik säärane, aga järsku polnud kõik enam normaalne. Millegi tõttu nägin unes Kameeleoni. Ta lihtsalt vaatas mulle otsa, ilme rahulik ja mitte midagi ütlev. Ei kusagilt ilmus välja Clint. Ta läks Kameeleoni kõrvale ning siis oli lausa kaks inimest kes ainult vaatasid minu poole.
Mis toimub? olin oma unenäos küsinud, saades Kameeleonilt vastuseks õela naeratuse.
Mis tunne on elada läbi valu? Vaimset valu, mida sa õieti kogeda pole saanud, võrreldes füüsilise valuga. küsis ta pead veidi viltu kallutades. Olin hakanud taha poole taganema. Tundsin pisikest õhulendu ja ärkasin üles, avastades end põrandalt. Pöörasin end selili, hingeldades ehmatusest ja ajasin end jalule. Raputasin vaikselt pead ja tõmbasin voodi alt välja ühe suure spordikoti. Viskasin selle avatult voodi peale ja seisin garderoobis, hakates alles siis mõtlema mida kaasa võtta. Kuulsin toa uksele kostuvat koputust ning ukse avanemist.Sammud lähenesid mu asupaigale ning Max toetus vastu ust, käed rinnal ristatud.
Kuhu suundud siis? küsis ta surmtõsise häälega.
Mmmhh...ma ei tea täpselt. Kusagile, kust mind eriti kerge leida ei ole. vastasin riideid läbi vaatama hakates.
Lähed ikkagi üksi?
Jah. See on kindel. vastasin mitut paari teksapükse enda selja taha põrandale loopides. Too voodilt kott siia. ütlesin talle korraks otsa vaadates. Ta tegi nagu ma palusin. Võtsin tema käest koti enda kätte ning asusin põrandal olevaid asju kenasti kotti mahutama, suundudes siis edasi mõtlema, mida võtta. Võtsin kätte mõned t-särgid ja viskasin samuti kotti.
Võibolla jälle Venemaale. Vanemate majja. Seal oli kena ja rahulik olla. vastasin lõpuks Maxi esimesele küsimusele.
Ma ei usu et Vene maffia nii väga sind otsimagi hakkab, peale seda näitemängu mille sa eelmine kord neile korraldasid. Pealegi sa ju põletasid nende bossi elusalt. meenutas Max kerge muigega. Saadsin talle küsiva pilgu.
YOU ARE READING
Varjutus
FanfictionKogu lugu käib peategelase Alexandra pilgu läbi, kes on elus läbi elanud rohkem kui keegi oskaks aimata. Tema ainsaks pereks on Max, kelle ta väga noorena halva elu küüsist päästis ja enda hoole alla võttis. Mis juhtub, kui kokku panna üpriski kange...