Varjutus

Varjutus 50 Halb uudis

Kell 6 hommikul sain kõne Maxilt, korraldusega võimalikult ruttu koju minna. Veidi aega seedisin Maxi käsku ning poisi murelikku hääletooni.Clint oli ikka sügavas unes, kui ma riided selga tõmbasin. Jätsin elutoa lauale paberi teatega, et lahkusin. Välja jõudes ronisin taksosse ja selle abil pääsesin mõisa. Jõudes uksest sisse, tormas Max trepist alla nagu vana kurat oleks tal kannul.

Mis sul juhtus? küsisin kulmu kergitades. Tundsin, et midagi on läinud väga valesti.

Su isa....teda tulistati ja viidi siis minema ja ma ei tea kuhu! lausus ta pool karjudes, olles vesiste silmadega, üritades paaniliselt välja mõelda, mida teha. Tardusin paigale, suutmata hingatagi.

M-Mida? küsisin üle.

Ma ei teadnud mida teha ning helistasin sulle. Mida me teeme!? muutus ta hääl aina valjemaks, haarates mu käest kinni nagu homset ei olekski.

Räägi täpselt mis juhtus. palun vaikse tooniga. Poiss vaatas mulle otsa nagu ma oleksin ladvast paigast ära.

Täna, just pool tundi tagasi tungisid mingid tüübid siia sisse. Just see hetk kui ma kohale jõudsin, kostus lask, su isa karjatus ja nägin kuidas ta välja toimetati, musta kaubiku lükati ja minema sõideti. Numbrimärke masinal polnud ning......ma ei teadnud mida teha! Jumal küll!Mis siis saab kui ta sureb! Me peame midagi tegema! hakkas ta taas paaniliselt häält valjendama.

Oli neil tüüpidel eri tundemärke? küsisin tema õlgadest kinni haarates, naelutades ta mõneks hetkeks täiesti paigale.Palun ürita midagigi meelde tuletada. lisasin vesiste silmadega. Küllap alles siis hakkas info mulle pähe kanduma ja selgemat pilti looma.

Ühel tüübil vist oli käe seljale põletatud mingi sümbol, teistel olid kindad käes ma ei tea miks temal polnud. Mida me teeme nüüd!?

Võtsin oma telefoni kätte, tehes kõne.

Juhtus midagi, agent Cloyde? 

Direktor, teatan sellest et vanem Cloyde on röövitud. Mul oleks veidi abi vaja ja võimalikult ruttu. vastan kiiresti, kuuldes endagi hääles paanika nooti, mida kuulsin Maxi hääles. Fury ei öelnud rohkemat kui esimesel võimalusel baasi pöörduksin. Mis mul muud üle jäi?

*

Olin juba tund aega juhtruumis edasi ja tagasi kõndinud, üritades iseennast kuidagi maha rahustada. Mida enam ma seda üritasin, seda suurem oli vastupidine mõju. Muutusin isegi rohkem närvilisemaks, kuni laua taha paigale istusin, toetades pea laual olevaltele kätele.

Issi....kus sa oled? Kes su ära viisid? Miks? Kellele see kasulik on? tundsin kellegi kätt enda õlal, pannes mind tugevalt võpatama. Ohkasin kergelt, kui märkasin Natashat minu ette istumas.

On mingeid uudiseid? küsisin koheselt.

Veel ei. Ära kaota lootust, ta leitakse. vastas ta lühidalt, saates pilgu kõrvale.

Ma lähen hulluks, kui ei saa teada kus ta on. lausun pead tagasi kätele asetades.

Sa peaksid puhkama. Näed räsitud välja. kuulen Natasha soovitust, mille peale vaid pead raputan.

Ma ei suuda. Vähemasti täna mitte. vastan tagasi tooli seljatoe vastu toetudes.

Terve päev läks mööda aga ootamine tasus end natuke ikka ära.

Asukoht tuvastatud! teatas üks otsingutega tegelev agent arvuti tagant. Olin hetkega jalul ning sama agendi juures, silmates arvuti ekraanile tekkinud kaarti.

Mis kohaga tegu? uurid Fury äkitselt välja ilmudes. Agent pooras pilgu uuesti kaardile ja hakkas just vastama, kui tegin seda tema eest.

Venemaa. ütlesin selga sirgu ajades, vaadates Fury poole.

*

Sellega polnud otsing veel läbi. Fury oli andnud korralduse kohta põhjalikumalt uurida, mis seal on ja kes seal täpselt on. Mu mällu oli sööbinud kaardil olnud koht. Lahkusin lõpuks juhtruumist oma tuppa, tõmmates voodi alt välja koti nugadega. Kontrollisin üle seal olevad asjad, et kõik vajalik ikka olemas oleks. Ma ei kavatsenud hetkegi kauem paigal püsida, oodates abitult, millal mõni detail taas tuleb. Viskasin koti õlale, hiilides ruumist välja. Just siis hakkas mu telefon taskus võrisema. Napsasin selle kohe kätte, vastates kõnele.

Kus kohas sa asud? kuulsin telefonis Tony häält.

Baasis aga vist mitte kauaks. vastasin ta küsimusele.

Sa ei liigu kuhugi enne kui ma sinuga rääkida olen saanud. lausus ta käskiva tooniga, lõpetades kõne. Mul ei jäänud muud üle kui varjuda inimtühjaks jäänud laboriruumi. Istusin tükk aega laual, kott põrandal laua jala kõrval. Kuulsin ukse avanemist, mille peale pöörasin pilgu ukse poole.

Tore et ära ootasid. Kuhu sul siis kiire on? küsis Tony edasi tulles, minnes ruumi tagumise osa poole, kus oli mingi suuremat sorti must kast.

Isiklikule missioonile. Mu isa rööviti, asub nüüd Venemaal ning ma ei kavatse jääda ootama, millal Fury annab loa mul lahkuda. vastasin vaikse ohkega.

See ajab ta arvatavasti marru, kui kuuleb et sa loata läksid.See paneb usalduse võnkuma, kas sa ei tea? lausus ta kasti avades ja siis selle sisu kallal asjatades.

Tean, aga oma perekonnaliikme nimel olen valmis ka ise surma saama. vastasin üpriski kalgi tooniga hääles.

Kas Barton teab? küsis ta.

Ei. Mul on tunne, et mida vähem ta teab seda parem. Ma ei taha teda sellega kaasa tõmmata. vastasin vaikse ohkega, silmitsedes põrandat enda ees.

Eks sa ise tead mida teed. Enne kui sa kuhugi minna kavatsed, tahan teada kas need ikka töötavad. Tegelikult olen ma kindel et töötavad, aga kas sinu peal. lausus ta minu ette seisma jäädes, käes midagi suurt ja tihedalt sulgedega kaetud.

Sa teed nalja.. pomisesin laualt maha libisedes ja sõrme otstega üle sulgede tõmmates.

Ma ei naera ega tee midagi muud naermisega seonduvat.

Vaatasin talle pahase pilguga otsa.

Kui ma peaks nendega surma saama, tulen sind esimesena kummitama. laususin kulmu kortsutades.

Ma pole veel ühtegi kummitust näinud, seega oleks au ühega kohtuda. tekkis naeratus ta näole. Järgmised 5 minutit olime mõlemad vait ja tegutsesime Tony leiutise ühendamisega mu selja külge.

Nii...kuidas on? küsis ta paar samme eemale astudes.

Ma tajun neid. Erinevus vanadega on see, et need tunduvad kuidagi kergemad. Oled kindel et need mind kannavad? küsisin mureliku pilguga mehe poole vaadates, sirutades tiivad täies pikkuses välja. Nagu ma märkasin oli sulestik täielikult looduses ringi lendavale pistrikule omane. Tiibade siruulatus oli sama mis mu vanadel tiibadel.

Kas sa kahtled? Kuidas sa julged? Igatahes kohtume väljas vähem kui 10 minuti pärast. ütles ta ruumist väljudes.

Sorry kui sündmustik kisub kuidagi imelikuks, ma olen kaotanud kuhugi võime normaalselt kirjutada. Loodan et see osa sobib.

Kas tiivad peavad Alexi raskusele vastu ja ta ei kuku vastu maad?

Mida arvate Alexi suhtumisse toimuvast? Kas on õige, et ta kavatseb minna üksi?