Varjutus

Varjutus 63 Mõisa ja uus arsti vastuvõtt

Peale Furyga kallistamist sattusin silmitsi Coulsoniga. Ta oli kuulnud, millest ma rääkinud olin ja selle tõttu oli ta näol eriliselt rõõmus ilme.

Nii et rohkem sind siin ei näegi? küsis ta kulme kergitades.

Vist mitte. Kunagi hiljem võib olla ikka satun siia. Aga agent Barton naaseb siia kohe kui vigastus täielikult paranenud on. vastasin laua taha istudes ning sama tegi Coulson.

Kuidas praegu enesetunne on? küsis ta järgmisena.

Praegu väga hea. Muidu hommikud on kõige jubedamad.  Süüa eriti midagi ei tasu sest ei püsi kuigi hästi sees. Niipea kui hommik möödas muutub kõik rahulikuks ning ei panegi tähele mis minu sees toimub. rääkisin pikemalt. Ta oli sellise ilmega, nagu teda tõesti huvitaks, mis minuga toimub.

Millega sa tegelema hakkad?

Ma pole sellele isegi veel mõelnud. Küllap loen raamatuid, söön ja igavlen. vastasin vaikse ohkega. Igavlemine polnud kohe üldse minu teema.

*

Peale pikalt kestnud vestlust Coulsoniga, läksin korraks oma tuppa. Mõned asjad mis mul sinna jäänud olid, panin korralikumalt kokku ning jätsin sinna. Tagasi mõisa jõudsin kell 9 õhtul. Astusin hääletult majja ja läksin otse elutuppa. Märkasin Maxi diivanil magamas, telekas vaikselt mängimas. Võtsin elutoa kapist ühe õhukese teki ning panin poisile peale, lülitades teleka seejärel kinni. Enne kui ruumist väljusin, suudlesin teda laubale ja suundusingi teisele korrusele. Läksin oma toa uksest sisse ja otse vannituppa. Käisin pesemas ning väljusin ruumist rätikusse mähituna. Garderoobis läks mul veidi pikemalt, et leida midagi mis vabamalt seljas oleks, aga ikkagi leidsin. Enne kui sain selga tõmmata põlvedeni ulatuva tumehalli kleidi moodi asja, ajasin selga aluspesu. Kõndisin paljajalu ruumist välja, telefon käes. Läksin alumisele korrusele kööki. Märkasin Danielle´i kappe puhastamas.

Millal sa tagasi jõudsid? küsis ta korraks minu poole vaadates.

Natuke aega tagasi. vastasin vastu lauda toetudes.

Kas sa söönud oled midagi? küsis ta paigale tardudes ja mind mureliku pilguga silmates.Kallutasin pea viltu.

Muidugi olen. Ma ei hakkaks ennast näljutama. Pisike nõuab oma osa. vastasin kätt automaatselt kõhule asetades.

Ma ei jõua ära oodata millal ma saan lapsehoidja nimetuse. lausus tüdruk naeratades.

Ma ei usu eriti, et ma temast kuigi kaugele eemalegi lähen. Sa saad pigeb aitaja koha. Muide, kus Cloyde seenior ja Clint on? küsisin kulmu kergitades.

Cloyde läks poole tunni eest välja, ütles et ühele semule külla ning härra Barton peaks olema kusagil maja peal. vastas ta mu küsimusele.

Aitäh Dani. Vaata et sa tööga üle ei pinguta. laususin enne kui ruumist lahkusin ja telefonis numbrit valisin. Kus sa asud? saadsin Clintile sõnumi, lootes et ta hoidis telefoni endaga. Hakkasin sihitult mööda maja kõndima, tundes põrandate õrna jahedust oma päkkade all.

Kusagil koridoris. Hakkasid muretsema? tuli vastus.Hammustasin õrnalt oma alahuult, hoides naeratust tagasi.

Mina ja muretsen? Ega see mõis nii ohtlik ka ei ole. Kus korrusel sa asud? 

3. korrus.

Ma pole seda ise uurida jõudnud. On seal midagi huvitavat? küsisin tagasi trepini jõudes ja teisele korrusele minnes, sealt edasi järgmise trepini.

Igav siin juba ei hakka. Kus kaugel oled?

Trepil. Jõuan kohe kohe kolmandale. vastasin trepist üles minnes, jõudes seni täielikult avastamata korrusele. See oli nagu labürint. Tõeline püünis kuhu ära eksida. Eluruume eriti polnud, kui siis 3 või 4. Seintel asusid maalid.

Ma hakkan sind otsima.  saatis Clint sõnumi. Nii nii...koheselt tekkis mul mõte kuhugi varjuda, et mehe otsimine keerulisemaks teha. Kõndisin veidi aega ringi, kikitades iga heli peale kõrvu. Jõudsin vahepeal sellesse ossa, kus asus peeglitega ääristatud koridor. Siis tuli tõeline labürindi tsoon. Hakkasin seinte vahel olevatest ukse kohtadest läbi minema, lootes et ma ei jõua tupikusse. Tundsin äkki käsi enda ümber.

Leidsin su üles. lausus Clint mind ümber pöörates ja sülle tõstes.

Kuidas nii kiiresti? Ma ei jõudnud korralikult ära eksidagi. laususin koheselt, näol mänglemas naeratus.

Mul oli aega selle korrusega tutvuda. vastas ta mind taasi maha pannes.

*

Kätte oli jõudnud raseduse 9.nädal. Sellega koos ka mõned muutused. Hakkasin tähele panema igasuguseid lõhnu, millele varem ei pööranud tähelepanu. Hommikul kööki astumine ajas kogu päeva uppi, vähemasti esimesel korral. Hakkasin eelistama köögi ignoreerimist, seda ainult hommikul. Kõik lõhnad ja mõtted toidust mis kööki minnes tulid, ajasid koledal kombel iiveldama. Terve nädala tõi Clint hommikusöögi mulle voodisse. Olime hakanud põhjalikumalt arutama varem üles tõstetud teemasid nagu pulmad ja ka uue elukoha hankimine. See elukoha vahetuse mõte tuli Clintilt, kuna ta arvas et korter jääks ruumi poolest väikeseks, mõis aga liiga suureks. Olin viimasega täiesti nõus. Seega võtsime otsuseks leida mõni väiksem elumaja, kuhu oleks tore oma pesa teha. Olin käinud vahepeal taas arsti juures, aga see kord kaalumas. Kuna ma ise oma kaalu ei teadnud, jäin huviga ootama mida arst selle kohta ütles. Seisin veidi aega kaalul. Märkasin hetk hiljem arsti suuri silmi ja hämmeldunud ilmet.

Kas midagi on valesti? küsisin koheselt, vaadates siis ise, mida kaal näitas. Sain kohe aru mis viga. Ma kaalusin ainult 40 kilo.

Kaal on vist korrast ära. pomises naine pead raputades, pannes käes olnud mapid lauale ja tormas välja. Võtsin mapi kätte, lapates seda veidi kuniks leidsin oma paar aastat tagasi tehtud tervisekontrolli lehe. Seal oli kaaluks 60 kilo. Kuidas kurat olin ma ei kusagile kaotanud 20 kilo? Tõmbasin saapad uuesti jalga, mille pidin kaalumiseks ära võtma ja tõmbasin jaki selga. Kõndisin ruumist välja ja samamoodi ka hoonest. Midagi oli valesti ja ma ei usaldanud seda uurima võõraid.