Varjutus

Varjutus 56 Vaba päev

Danielle oskas õnneks mu nihestusega midagi teha. Ta lasi mul veidi aega valutaval kohal külmakotikest peal hoida ning hiljem sidus mu jala tugevalt kinni.

Ürita võimalikult vähe kõndida, muidu saab su jalg rohkem viga. ütles ta elutoast väljudes.

Ma vihkan oma jalgu. Nendega juhtub koguaeg midagi. ohkasin pahaselt, pöörates oma pea Clinti poole.

Sa pead lihtsalt ettevaatlikum olema. ütles ta soovituse. Saadsin talle sina-tead-muidugi-kõike pilgu ning silmitsesin lage.

Tundub, et plaanidesse tuleb muudatus teha. laususin end istuma ajades, ronides siis ka terve jala najale püsti.

Küll me midagi välja mõtleme. lohutas ta mind usinalt toestama hakates, tõstes mu ikkagi sülle. Ma ei viitsinud midagi ütlemagi hakata.

*

Olin suutnud kuidagi pesemas ära käia ja riietuda. Kõmpsisin longates hääletult kööki, kus Danielle seljaga ukse poole, midagi tegi. Hiilisin talle ligemale, jäädes üle ta õla vaatama, mida ta tegi. Nagu aru sain, segas ta millegi tainast.

Käed üles! karjatasin äkki ning üle köögi kostus Danielle´i vali kiljatus.

Nii ei tohi teha! karjus ta kätt südamel hoides ja hingeldades. Kõkutasin ise naerda, istudes laua taha.

Ma ei saanud seda võimalust kohe käest lasta. ütlesin vabandava ilmega ning silmitsesin kausis olevat tainast. Mida sa küpsetama hakkad? küsisin sõrme taignasse pistes ja seda maitsedes.

Max uuris, kas ma viitsiksin teha muffineid. vastas ta kapist muffinite vormi välja võttes, asetades selle kausi kõrvale.

Ta palus mul ka neid kunagi teha. Kena, et nüüd on keegi kes seda minu asemel teeb naeratasin kergelt, tulles oma kohalt ära ja lonkasin külmikuni, võttes sealsest sügavkülmast välja topsi mustikaid. Võtsin sellelt kaane pealt ning kortsutasin kulmu. Max vana suslik on mustika vargil käinud. laususin pool tühja topsi Danielle´ile näidates.

Ta mugerdab kogu aeg midagi süüa. lausus ta vaikselt naerda turtsudes, asudes vormi taignaga täitma. Komberdasin tema kõrvale, ronides lauale istuma ning puistasin mustikaid vormidesse. Peale esimese portsu muffinite valmimist ilmus Max esimesena kööki, nuuskides õhku nagu koer.

Viska mulle üks, ma proovin kohe ära kas on head. hakkas ta käsutama. Võtsin ühe muffini kätte ning viskasingi talle selle nii kuidas jaksasin. Ta püüdis selle ikkagi ilusti kinni, ainult et ta sõrmed lömastasid muffini ära. Poiss saatis mulle altkulmu pilgu, hammustades toidust suure suutäie. Ta tõstis pöidla püsti ning mugistas edasi.

Nii. Üks osa valmis, 3 veel. lausus Danielle vaikse ohkega.

Nii palju? küsisin kulmu kergitades.Kes need kõik ära süüa jaksab?

Mina jaksan! vastas Max rõõmsa naeratusega.

Ei ole naljakas. Jääd veel suhruhaigeks või lähed paksuks. kähvasin talle pahase pilguga.

Okei emme. ütles ta kutsika pilguga ning sirutas käe uue muffini järele. Raputasin õrnalt pead ja otsustasin end Maxi noomimisega mitte vaevata. Vaatasin koheselt köögi ukse poole, kui kuulsin samme lähenemas.

Tulite lõhna peale? küsisin oma isa ja Clinti tervitades.

Pigem mõtlesime, kuhu kõik kadusid. vastas mu isa, istudes laua taha. Clint tuli minu kõrvale, asetades oma käe mu pihale.

Kuidas su jalg on? uuris ta alla mu jala poole kiigates.

Nagu ta olema peaks, ainult et valutab õrnalt. vastasin kulmu kortsutades.

Muidugi ainult õrnalt. Ise lonkab nagu puujalaga hobune. lausus Danielle, pannes kõik laua ümber olijad turtsatama. Ristasin rinnal käed ning tõusin püsti. Kõigi pilk jäi mulle pidama, justkui oodates huviga mis edasi juhtub.

Mind ikka nii lihtsalt hobuseks ei kutsu. Naeratasin õelalt.

Palun ära nülgi mind elusalt. ütles Danielle allaandlikult käsi üles tõstes.

Vabandus vastu võetud. laususin naerma puhkedes.

Al, sa pead mulle seda õela naeratuse tegemist õpetama. lausus Max.

Ei iial..see on minu saladus. vastasin talle vaid.

*

Kell oli 9 õhtul, kui ma elutoas kamina ees istusin, jälgides leekide liikumist. Mu pea oli kummaliselt mõtetest tühi.Tõmbasin enda jalad enda vastu, põimides käed ümber põlvede. Sulgesin silmad ning kuulasin ümbrust. Mida enam aega edasi läks, seda teravamaks läks mu kuulmine. Hakkasin kuulma isegi mis köögis toimub, kus Danielle tegutses ja pesi õhtusöögist jäänud nõusid. Kuulsin juba kaugelt tulemas samme mis jõudsid elutuppa.

Millest mõtled? küsis Clint minu kõrvale istudes. Avasin silmad, jälgides taas ainult leeke.

See see probleem ongi. Kord on pea mõtteid täis ja äkki on taas tühjus. vastasin oma pilku talle viies. Kuulsin Maxi jooksusamme ning oma telefoni helinat. Tõusin püsti ning sain Maxiga elutoa ukse ees kokku.

Tänan. ütlesin Maxile enne kõnele vastamist Jah Dan?

Pole sind ammu näinud õeke. Millega homme tegeled? küsis ta rõõmsa häälga.

Ei ole veel oma plaanides nii kindel. Mis siis? küsisin aeglaselt trepi poole minnes.

Mõtlesin, et äkki tahad tulla ja aidata üht masinat kokku panna. Üksiti saaksid vaadata, mida poisid sinu antud autodega teinud on. vastas ta ikka sama rõõmsa häälega.

Võib olla tulengi. Eks homme annan teada. vastasin trepist üles minnes ja oma tuppa sisenedes.

No selge siis. Näeme. lõpetas ta kõne. Panin telefoni tagasi voodile ning läksin pesema.

Jälle lühike osa, aga parem kui mitte midagi. Mul hakkavad mõtted otsa saama.