Varjutus

Varjutus 58 Halb üllatus

Kõndisin elutuppa, märgates Maxi koos mu isaga diivanil laiutamas ja telekat vaatamas. Kumbki ei pannud tähelegi minu juures olekut enne kui diivani seljatoele istusin.

Ära ehmata! lausus Max mulle pahast pilku saates. Sasisin ta juukseid hüpates siis seljatoelt maha. Ma teadsin kuidas Maxile ei meeldinud, kui keegi ta juukseid sassi ajas, aga tegin seda alati vaid selleks, et tema reaktsiooni näha. Ta urises midagi läbi hammaste nind marssis ruumist välja.

See oli küll õel. ütles isa, kui Maxi kohale istusin.

Ma tean. vastasin õela naeratusega.

Ingli nahas väike kuradike. lausus ta õrnalt pead raputades. Tükk aega olime mõlemad keskendunud teleka vaatamisele, kuigi ma ei pannud tähele mis seal täpsemalt oli.

Siin majas on nii igav. Midagi teha ei ole, tööruumi võib lausa magama jääda. laususin kerge ohkega.

See on see agendi elu. Kord harjud kogu selle ärevusega ning vabal hetkel tunned end väärakana. lisas paps omalt poolt. Olin tema arvamusega nõus. Imelik oli olla lihtsalt paigal ja vaikuses.

Mnjah. Ega sa ei oska juhuslikult öelda kuhu ja kui kauaks Clint läks? küsisin end aeglaselt jalule ajades.

Baasi aga ei tea kui kauaks. Su pea on vist teda ikka täis? küsis paps kerge muigega.

Vist küll. Enne kui sa end mu silma alla tõid, oli tema peale Maxi ainus keda ma veel usaldada suutsin. Varasemates suhetes olen saanud korralikult kõrvetada, loodan et praegune tuld otsa ei võta.ohkasin vaikselt. Ma arvan et lähen oma tuppa ära. laususin oma isa põsele musi tehes.

Õhtusööki ei oota ära? küsis ta kulmu kergitades.

Küll ma lõhna peale tulen. vastasin uksest välja minnes.

Peale paari tundi raamatu lugemist läks mööda, kui hakkasin midagi head õhus haistma. Panin raamatu voodi servale ning sörkisin toast välja. Jõudes kööki, märkasin meie pisikest seltskonda laua taga.

Tere õhtust tervitas Danielle Maxi kõrvale istudes. Istusin viimasele vabale kohale oma isa kõrval ning nuuskisin veel kord õhku.

Tulidki lõhna peale? küsis paps vaikselt naerda mugistades.

Muidugi. vastasin laual olevat toitu silmitsedes.

*

Kuna mul polnud ka järgmisel päeval midagi muud teha, kui hommikune jooksmine välja arvata, siis panin tiivad selga ja lendasin baasi. Jätsin tiivad oma tuppa ning võtsin voodi alt välja ühe nugadega vöö. Võtsin suuna treeningruumi poole. Asetasin käe lingile, lükates selle aeglaselt alla. Kuulsin seest hääli. Keegi oleks nagu võitlemist harjutanud ja äkki pikali potsatanud.

Anna andeks, ma ei teinud seda meelega. tundsin vaevata ära Kameeleonile kuuluva rõõmsa hääletooni.

Juhtub. vastas talle veel üks hääl..ja see kuulus Clintile. Kiikasin ukse avamisel tekkinud peenest vahest sisse ja vaatepilt polnud kõige toredam. Kameeleon Clinti peal, mõlema pilgud teineteisele kinnitunud. Kõigest hetk ja nad suudlesid! Mu suu vajus hämmastusest veidi lahti ja käed hakkasid värisema. Sulgesin ukse nii vaikselt kui suudsin, aga sulgemisel kostus ikka üpris vali klõpsatus. Jooksin sealt eemale, lukustades end esimesel võimalusel oma tuppa. Viskasin nugadega vöö keset põrandat, istudes põrandale ukse ees. Tõmbasin jalad enda vastu, põimides käed nende ümber ning värisesin üle keha. See oli taas juhtunud. Mind reedeti. Hoolimata hinges olevast valust, ei jooksnud ükski pisar üle mu põskede. Vappusin niimoodi tükk aega, kuniks taas püsti tõusin ja tiivad selga panin. Olin uksest välja astudes tugeva müüri taga. Ma olin täiesti tuima olekuga....nagu mul ei oleks hinge. Tegelikult selline see tunne oligi. Ma tundsin, et ma ainult eksisteerin aga ei ela.