Varjutus

Varjutus 57 Dani pool

Kell 10 otsustasin ikkagi peale hommikusööki Danile teada anda oma tulekust. Ta saatis isegi täpse aadressi. Võtsin oma magamistoast rahakoti ja telefoni ning tõmbasin jalga kontsaga saapad, mille sääres oli üks väike nuga. Kõndisin otse garaaži korrusele, istudes Kawazaki selga. Panin kiivri pähe ja mahutasin telefoni koos rahakotiga nahktagi taskutesse. Lükkasin mootori käima ning tõmbasin tugi jala alt. Sõitsin garaažist välja ja sihtkoha poole. Vahemaa polnud eriti pikk ning hoone ei paistnud väljast eriti teiste vahelt silmagi. Jätsin Kawazaki hoone ette, võttes kiivri siiski hoonesse kaasa. Koputasin korraks väikesele uksele, mis asus ühe tohutu suure ukse kõrval, mis veidi hiljem avati ja mind tõmmati tugevasse kallistusse.

Nii tore et leidsid aega mulle külla tulla. Tule edasi. ütles Dan laia naeratusega. Kõndisin temast mööda. Seest oli kõik kohe kindlast erinevam. Mitu auto tõstukit, tohutud riiulid autode osadega ja tohutult elektroonikat.

Vot see on mänguväljak. laususin edasi minnes. Märkasin paari auto kallal tegutsevaid juba tuttavaid poisse.

Terekest Alex! tervitasid nad korraks pilku oma tegemiselt ära võttes. Tervitasin viisakalt vastu ning märkasin üht kutti ühe minu antud auto kallal tegutsemas.

Arvad, et see on just kõige parem riietus auto kokku monteerimiseks? küsis Dan mind silmitsedes, kulm õrnalt kortsus.

Ma ei hakka mingeid tunkesid selga ajama et autot kokku panna.  Teksad ja t-särk sobivad ideaalselt, eriti veel musta värvi. ütlesin nahktagi seljast võttes, minnes Dani järel ruumi tagumise osa poole, kus märkasin natuke kokku pandud masinat. Mis asi see veel on? küsisin masina poole suunates, üritades tuvastada selle marki.

1970-nda aasta Plymouth roadrunner. Ostsin selle ühelt vanemalt mehelt ära, muidu oleks see väärtuslik karkass ära roostetanud. vastas ta masinat õrnalt patsutades. Vaatasin kapoti all olevat täpsemalt.

Hakkame siis pihta. ütlesin Danile otsa vaadates. Kuulsin eemalt Leonardi vilistamist ning pöörasin pilgu talle, märgates tema semu Marcust samuti muigamas.

Kas preili oskab tõesti autot kokku panna? küsis Marcus üleoleva naeratusega.

Ta on vist juba 2 autot üksi kokku pannud, nii et rahu poisid. See naine teab mida teeb. astus Dan minu kaitseks välja.Selle peale lõpetasid ka teised töö ning silmitsesid meie poole.

*

Kas keegi viskaks mutrivõtme, mis asub mu jalast 5 meetri kaugusel? küsisin auto kapoti alla tegutsedes. Marcuse käsi ilmus mutrivõtmega minu ette. Na näol oli imelik naeratus, nau tal oleks midagi halba plaanis. Kummardusin tagasi kapoti alla, asudes üht mutrit kinni keerama kui keegi mu alaseljast allpool asuvat osa krabas. Pöörasin hetkega ümber, lüües Marcuse põrandale pikali, asetasin oma jala ta rinnale ning asetasin noa ta kõrile. Need kes olid ligiduses ja märkasid toimuvat pistsid ehmatusest huilgama ja soovitasid mul maha rahuneda.

Puutu mind veel ühe korra ja sa sured väga piinarikkalt. sisisesin läbi hammaste.

Al, tule. Pane nuga ära või ma võtan selle omale. lausus Dan oma kätt ettevaatlikult mu õlale asetades. Ajasin selja sirgu ja lükkasin noa tagasi saapasäärde. Saadsin viimase mürgise pilgu Marcuse pihta ning Dan tõmbas mind eemale. Kõndisime ruumi teisse otsa ukseni, sealt sisse ning nagu taipasin olid tegu elutoa moodi osaa, kust edasi läksid veel paar ust.

Anna andeks, et nii läks. Marcus on meie kamba ülbik ja tegutseb enne kui mõtleb. lausus Dan mind musta värvi nahast diivanile istuma lükates.

Tema peaks vabandama, mitte sina. laususin vaikse ohkega.

Miks sa üldse nuga kaasas kannad? küsis ta kahtlustava ilmega.

Parem nuga kui mitte midagi. Põhiliselt enesekaitseks. vastasin nuga uuesti saapa säärest välja tõmmates ja seda sõrmede vahel hoides.

Mis sellega niisama vehkimisest aitab? Pealegi ma ei usu, et sa julgeks kedagi tappa. lausus ta midagi, mis mind muigama pani.

Oh sind Dan. Sa ei tea minust paljutki.

Ta kergitas mu öeldu peale kulmu.

Kas on parem, kui ma ei küsi midagi rohkemat või vastupidi? küsis ta ikka sama ilmega.

Mida vähem sa tead, seda parem sulle. vastasin vastu seljatuge toetudes, vajudes diivalil lösakile.

Seda ma arvasingi, et niisama võidusõidu rahade eest sa omale mõisa hankida ei suudaks. lisas ta ikka minu käes olevat nuga silmitsedes. Mida sa sellega siis teha suudad?

Silmitsesin ruumi, otsides midagi, mille abil saaks demonstratsiooni läbi viia.

Vaata seda riiuli serva. laususin lae all oleva riiuli poole suunates. Võtsin noa tera poolest kinni ning viskasin selle täpselt riiuli serva külge kinni.

Ühe naise kohta hea vise. Muljetavaldav. Sind ma enam Marcuse ligi ei lase. ütles ta kerge naeratusega, üritades nuga riiulist välja tõmmata, aga riiul oli isegi tema jaoks liiga kõrgel. Ühe hüppega suutis ta noast kinni haarata ja selle kätte saada, ulatades selle mulle tagasi.

Milleks sul seda oskust vaja on? Kütid metsas loomi? pakkus talle teema ikka huvi.

Ma ei küti loomi vaid vajaduse korral teist liiki. vastasin püsti tõustes, surgates noa saapa säärde tagasi. Anna andeks, aga mul on vaja koju minna. Juba niigi kaua olin. ütlesin teda tugevalt kallistades.

Näh....pole tore. Siiski aitäh et tulid mulle seltsiks. lausus ta vastu, avades ukse, mille kaudu varem sisse tulime. Kõndisime läbi suure tööruumi.

Head aega poisid! hõikasin enne ukseni jõudmist, mille Dan mulle viisakalt avas. Istusin juba Kawazaki selga, kui Dan mulle kiivri ulatas. Aitäh, ma juba ise unustasin. ütlesin kiivrit vastu võttes ja endale pähe pannes.

Päris uhke pill või mis? küsis ta lõbustatud ilmega.

Jah. Tõrjus kuidagi autode tähtsuse kõrvale. Kui vajad auto kokku panemisel kellegi targem nõu siis helista. ütlesin teda sõbralikult vastu õlga müksates. Ta naeratas laialt.

Muidugi. Turvalist sõitu. ütles ta paar sammu tahapoole kõndides. Tõmbasin kaitseklaasi kiivril alla ning käivitasin mootori. Sööstsin kohalt ning hakkasin minema tagasi koju.

SOS fännid...SOS!! Ma olen nurka surutud. Mõtteid pole ja juttu edasi kirjutada ka tahtmis nii suurt ei ole. Andestage et osa jälle nii lühike.