Varjutus

Varjutus 17 Sissetungijad

Kell 1 öösel olin ma unetuna enda toas. Kõndisin edasi ja tagasi, üritades oma pead mõtetest vabastada, aga ei suutnud. See oli minu jaoks harjumatu. Tegelikult kõik mis minuga viimasel ajal toimus oli harjumatu. Mind kaasati võõrasse organisatsiooni, samas ütlesin lahti esimesest, kus ma oli nii kaua tegutsenud, jättes mulle sügava jälje reetmisest. Sain näha inimesi, kes samas olid minust erinevad aga mõnes mõttes polnud ka. Kirsiks tordil, oli kõige kummalisem. Barton. Mis minuga toimub? Miks ma tunnen end nii...imelikult kui tema lähedusse satun? Miks?? Kas.....k-kas see on....? Ei! Ei saa! Ei tohi. Ei saa ega tohi olla armumine. Mulle piisas täiesti varasemast 2 korrast mil mulle suudeti piisavalt haiget teha. Neist kahest korrast mil mind hüljati ning jäeti nagu nartsu - üksi, kuniks Max oma vennalikust hoolivusest mind kaitses ajal mil mina oleksin pidanud kaitsma teda.

Kuidas armastada kedagi ilma haiget saamata? esitasin küsimuse, istudes voodi äärele. Kuulsin ukse aeglast avanemist ning Max kiikas uksest sisse.

Kuulsin et su sammud kadusid ja otsustasin kontrollima tulla. ütles ta edasi tulles ning minu kõrvale istudes. Sind painab miski. Ma ei pea olema selgeltnägija et sust aru saada. asetas ta käe mu õlale.

On mõned asjad kuhjunud. Natuke kummitab minevik ning turja hingab olevik. vastasin kerge ohkega.

Ma kuulan, räägi. 

Nojah, sul oleks õigus ka mõnest asjast teada, aga ma ei tea kuidas seda rääkida. vastasin põrandat silmitsedes.

Ma olen seda ilmet varem näinud. Lausa 2 korda. Nüüd on siis kolmas või mis? Kes see tüüp on ning ma panen asjad paika enne kui liiga hilja. muutus Max kaitsvaks ja tõmbus pingesse.

Rahune. Mitte midagi pole veel juhtunud. Ma pole endas lihtsalt kindel. Ma ei tea kuidas kedagi armastada ilma haiget saamata, see tekitab midagi hirmu taolist. mu hing muutus aina raskemaks nagu veepõhja vajuv kivi.

Räägi edasi. julgustas Max. Tükk aega oli täielik vaikus, kuniks ma oma suu taas avasin.

Keegi pole mulle elus õpetanud, kuidas hingelistest haavadest paraneda. Mitte keegi ei jutustanudnud mulle kuidas teisest inimesest tõeliselt hoolida. Keegi ei toonud näiteid õigest elust ega õpetanud mind väliskeskkonnas vastu pidama. rääkisin vaikse häälega, pigem nagu iseendale. Mulle öeldi, et ma olen järjekordne nähtus maailmas mis sureb kiiremini kui oli sündinud. Mulle korrutati et ma ei pea kunagi vastu. Siiski! Siiski olen ma ikka veel kuradima elus ning pidin elama läbi seda jama, et tõestada kõikidele kui vastupidav ma olen! Ning kuhu ma jõudnud olen? Praktiliselt mitte kuhugi.....üks pisar jooksis üle mu põse, jäädes lõuajoonel pidama

Minu jaoks oled sa nagu mu vanem õde, isegi ema eest oled mulle olnud. Meil on sarnane minevik. Ma olen tänulik, et sa mu ära päästsid nende käest, kes ei olnud vaevunud maailmale oma vastupidavust tõestama. tõmbas ta mu tugevasse kallistusse, toetades oma lõua mu õlale.

Peale kõike seda mida minu kohta teada oled saanud ei ole sa mind ikka üksi jätnud. Ma olen selle eest tohutult tänulik. laususin kerge nuuksatusega.

Ma tunnen sind piisavalt hästi ning ma tean, et sa ei ole psühopaat, kes tabab vaid lõbu pärast. Veidi jube on siiski mõelda, et valisid selle tee vaid meie mõlema elus hoidmiseks. Vähemasti ei pidanud ma surema piinarikkalt leekides, kuna sa otsustasid mind päästa. Ka mina olen selle eest tänulik. lasi ta must lahti, hoides oma käed siiski mu õlgadel. Nuuksatasin uuesti ning võpatasin, kui kuulsin alumiselt korruselt äkki hääli. Max vaatas mulle küsiva pilguga otsa, kui ma aeglaselt püsti tõusin.