Varjutus

Varjutus 19 Maxi päästmine

Tuul lennutas mu juuksesalku, mis oli hobusesabast lahti pääsenud. Vaatasin alla klaasist kupli poole, mis oli ühe kõrgema hoone kõrval oleva maja katusel. Sellest nägi kõike mis tolles ruumis, kus inimesed sagisid, toimus. Kinnitasin ühe köie otsa katuse serva taha ja teise otsa enda piha ümber oleva rihma külge. Astusin katuse servale, vaadates klaasist kupli poole. 

Ma päästan su peagi, Max. sosistasin vaikselt ja hüppasin üle katuse ääre. Köis hakkas ühel hetkel venima, muutes õhulennu kupli suunas veidi aeglasemaks. Kukkusin läbi kupli klaasi ning pehmelt jalgadele. Tõmbasin köie koheselt enda küljest lahti ja olin ründevalmis. Ruumis oli punt inimesi. Hakkasin ukse poole kõndima, ees seisjad hämmeldunult eemale astumas. 

Mida te passite idioodid!? Püüdke ta kinni! kostus ruumi teisest otsast madal lõrisev hääl. Veidi ülbe naeratus mängles mu huultel. Võtsin piha ümber oleva vöö tagant välja ühe kuuli, vajutades sellel olevale nupule.

Kes tahab mängida? küsisin süütu ilmega ja viskasin kuuli keset ruumi, joostes ise uksest välja. Kostus vali vilin ning vali plahvatus. Üle koridoride hakkas kostuma häire signaal. Jooksin koridori lõppu ja metallse tooniga uksest sisse. Märkasin lae all olevat ventilatsiooni toru ja otsustasin seda kasutada. Hüppasin luugi all oleva laua peale ning tõmbasin luugi eest. Pugesin vaevata toru sisse, tõmmates luugi tagasi ette. Roomasin mööda toru edasi, kuniks kuulsin tuttavat häält. Toru pööras vahepeal paremale ning sealt poolt tuli ka hääl. Äkki kostusid mõned kilked, mis tähendas et sihtmärk oli oma vaba aega sisustamas meeldivas seltskonnas. Lõin luugi eest ära ja hüppasin ruumi. Kaks mehe kõrval istunud naist hakkasid jooksma ukse poole, mille peale ma selle võimaluse neil tõkestasin, visates ühe noa täpselt ukse lingi alla, nii et seda enam avada ei saanud enne, kui nuga oli uksest välja kangutatud. 

Alexandra Dimitrjeva Cloyde. Ma ootasingi millal sa tuled, kullake. naeratas mees oma õelat naeratust. Ma loodan, et sa ei pahanda kui need kaks preilit siin on? küsis ta õrritava pilguga ning viipas kahe hirmunud pilguga naise poole. Kostus vaikne vihin ja paanilist hingeldamist enam ei kostunud.

Pahandan küll ja kuidas veel. vastasin külmalt, sammudes mehele aeglaselt ligemale. Martin McBlay, isik kes keeras mu elu persse. sisisesin läbi hammaste, hoides üht nuga tugevalt käes. Kostus mehe madal naer.

Pigem isik, kes andis sulle elus teise võimaluse. Sa oled ise süüdi, et mulle selja pöörasid ning S.H.I.E.L.D. i üle jooksid nagu koer. lausus ta sama külmalt vastu. Asetasin oma käe ta rinnale ning lükkasin ta tagasi musta tooni nahkdiivanile istuma.

Sa ületasid mu taluvuse piiri. Ütle kus on Max? küsisin noa otsa ta rinnale toetades.

Sinu käe ulatusest väljas. vastas ta ülbe irvitusega.

Ma jätan su ellu, kui sa annad Maxi mulle kohe tagasi. Elusa ja tervena. jätkasin uurimist.

Kuidas ma saan sind usaldada? Ma olen sind jälginud ning palgamõrvareid ei saa usaldada. märkasin ta pilgus kerget hirmu. Lasin käel enda kõrvale langeda. Jälgisin teda ähvardava pilguga nagu hüppevalmis tiiger

KUS ON MAX!? röögatasin äkki, pannes mehe võpatama.

Oleks ma vaid mäletanud kui hulluks sa minna võid. Ta on keldrikorrusel. vastas ta justkui alla andes. Naaldusin talle ligemale, asetades noa ta kõrile.

Kui ükski su orjadest mind või Maxi puudutab, oled surnud. Ma rebin su südame välja nii, et sa näed seda mu käes kuniks sa veel viimased sekundid elus oled. Varjante on veel palju kuidas sind piinarikkalt tappa, nii et ära riski. Kõik mis puudutab mu perekonda, on äärmiselt isiklik ning viib mu kaine mõistuse kus kurat. rääkisin ähvardavalt. Lõin mehe oimetuks ning ohkasin.