Varjutus

Varjutus 21 Maxi treening

Nii ruttu tagasi? küsis Stark tööruumist väljudes, kui hakkasin ruumist mööduma.

Jah. Oli väike jama ning ega mulle ei jäetud ka otsustamis võimalust. Sa ei saa ka mu tiibadega midagi teha, kuna ma ei võtnud neid kaasa.  vastasin pikalt ja kõndisin edasi. Mu õlg õnneks ei valutanud ja seda tänu valuvaigistitele. Õlg oli korralikult sidemetes ja küllap tegid valuvaigistid mind veidi uimaseks. Läksin oma tuppa ja vajusin voodile pikali. Ei läinud kaua kui uksele kostus koputus ning keegi sammus sisse.

Ma kuulsin et oled tagasi ja tulin ise veenduma. kuulsin Maxi häält. 

Ma olen uimane, unine ja mul ei ole tuju. pomisesin silmi kinni hoides.

Mis sul siis juhtus? küsis ta voodi servale istudes. Tõmbasin jaki aeglaselt seljast ning jäin lühikeste varrukatega pluusiga, mille varruka alt paistis valget sidet.

Õnnestus pubis kaklusesse sattuda. Aitasin pigem kaklejaid laiali ajada aga sain ühelt tüübilt katkise pudeliga pihta. vastasin aeglaselt.

Oh sind küll. Ma juba ehmusin et temperament lõi välja ja läksid ise kellegagi kaklema. ohkas ta kergendunult, üritades mu tuju tõsta.  Tekkis lühike vaikus, mille ajal ma end oma terve õlaga küljele veeretasin.

Mida ise tegema nüüd hakkad? küsisin uniselt haigutades.

Treening. Kulliga, kuna ta jõudis just tagasi ja oli nõus mind õpetama. vastas ta. Avasin ühe silma, märgates Maxi muigel nägu.

Mida sa loodad, et ma teen? küsisin end aeglaselt istuma ajades.

Et sa tõused nüüd püsti ja jooksed välja, karjudes: Kus on Barton? vastas ta enda üle uhke oleva ilmega.

Ha ha ha. vastasin sarkastiliselt ja vajusin tagasi selili. Ma pööraks sulle selja, aga mu õlg on nii kuradima valus. lisasin mossis ilmega.

Ära end rohkem vigasta. Ma igatahes lippan. ütles ta mu käest korraks kinni võttes ning siis lahkudes. Unisus oli kadunud kiiremini kui oleks osanud arvata. Ajasin end taas jalule, vahetades ikka veel seljas olnud ja veidi verise pluusi ühe tumehalli pluusi vastu, millel olid küünarnukkideni varukad. Lahkusin oma toast ning läksin treeningruumi. Ma ei teadnud, kumb mulle rohkem huvi pakkus, kas uuesti Bartoni nägemine, või Maxi edusammud õpingus? Ma ei jõudnud kaua arutleda, kui olin treeningruumi sisse sammunud. Nagu ma arvasin, oligi Barton Maxile võitlemist õpetamas. Hiilisin vaikselt seina äärde põrandale istuma, jälgides Bartoni igat liigutust. 

Agent Cloyde, ehk tulete ja aitate? küsis ta korraks pilku minu poole suunates.

Miks ka mitte agent Barton. vastasin püsti tõustes ja lähemale sammudes.

Kaks ühe vastu pole aus. ütles Max jonniva häälega.

Päris võitluses ei huvita ausus kedagi. ütlesin õela naeratusega.

Ikkagi pole aus kui kaks tipp palgamõrvarit korraga kallale tulevad. jonnis ta edasi.

Oleks aeg meheks hakata. vastasin kulmu kortsutades ning teda õla vastu müksates.

Õige tähelepanek. nõustus Barton minuga. Vaatasin Bartonile otsa ja noogutasin valmisoleku märgiks. Barton ründas Maxi esimesena, seni kuni mina Maxi selja taha hiilisin ja talle selga hüppasin. Just siis tõmbas Barton Maxil jalad alt ja poiss oli põrandal pikali. Olin jõudnud jalgadele hüpata. Kummardusin Maxi kohale ja vaatasin talle otsa.

Kui sa nüüd veel korralikult treenid ei saa me sind nii kiiresti pikali. ütlesin sõbraliku naeratusega. Märkasin et Max saatis korraks pilgu Bartoni poole ning naeratas siis mulle. Tõstsin pilgu üles, märgates Bartonit mulle otsa vaatamas. 

Tänaseks on treening läbi. ütles ta Maxile, kes end istuma ajas. Ulatasin Maxile käe ja ta võttis mu randmest kinni, mina tema omast ja tõmbasin ta jalule. Max naaldus mu kõrvale ligemale.

Tal olid silmad sihtmärgil, kui sa kummardusid. sosistas ta hääletu naeruga mulle kõrva ning kõndis eemale. Tundsin õrna soojust üle mu põskede libisemas.

Kuidas sa Maxi võitlemis oskust hindaksid? küsisin õrnalt alahuult näkitsedes.

Algaja kohta hea. Tal on varem hea õpetaja olnud. vastas ta 

Ma tean. Tahad proovida ka tema õpetajaga võitlemist? küsisin uue küsimuse.

Miks ka mitte. vastas ta vaikse muigega. Alustasin ise võitlemisega. Nagu ikka on päris keeruline saada maha kedagi, kes on sinust tugevam ning isegi osavam.  Kogu kakluse lõpetas õlga riivav löök, mis tõi esile valu laine ja pani mind valust järsult karjatama.

Nonii..sa vist unustasid mulle midagi ütlemata. tuli Barton minu kõrvale, silmates korraks mu valutama hakanud õlga.

Võib-olla. vastasin kätt õlal hoides.

Tundub et tänane võitlemine tuleb lükata mõnele teisele päevale. Igatahes on mul sulle ka küsimus. Mida sa hiljem teed? küsis ta lootva pilguga.

Kerge külmavärin jooksis üle mu selja ja jooksis edasi üle mu käte kuni sõrmedeni.

Ma arvan, et ei tee midagi peale elus olemise vastasin korraks pilku põrandale lüües ning siis tagasi Bartonile silma vaadates.

Mida sa arvad, kui saaksime kell 6 kokku ning läheks baasist välja? Mul õnnestus üle pika aja saada vaba aega. ütles ta naeratades.

I m going to melt...i m going to melt because of this damn smile.....mõtlesin vaid ja noogutasin.

Nõus. Mida selga panna? küsisin vasakut kätt enda selja taha peites.

Midagi mugavat. 

Selge. vastasin vaid ning naeratasin. Läksin talle ligemale, asetades selja taga peidus olnud käe ta rinnale ja tegin ta põsele musi. Peale seda kõndisin ruumist välja. Olin sama rahuliku ilmega, või siis veidi rõõmsam kui muidu, sisimas oli kuulda valju karjumist OMG OMG OMG!!!!!!! MIDA MA SELGA PANEN!??!

*Kas oleksite julgenud Bartonile võitluseks väljakutse esitada?