Varjutus

Varjutus 47 Võidujooks

Olin juba paar minutit jälginud iga Clinti liigutust. Kuulasin ta aeglaseid rahulikke hingetõmbeid ja peaaegu hääletut norinat. Nihkusin talle ligemale, toetades oma pea ta õlale ja panin käe ta rinnale. Jätkasin jälgimisega, silmitsedes korraks ta sassis igas suunas turritavaid juukseid ning siis jälle rahulikku ja muretut ilmet näol. Küll mõnel meist on uni mõtlesin kerge naeratusega. Sirutasin oma käe, sõrmed harali, üle ta näo. Kuulsin ta peaaegu hääletut mõmisemist. Tõmbasin oma käe tagasi, sirutades selle siis üle ta õla. Haigutasin vaikselt ja pöörasin Clintile selja. Sulgesin silmad ja mind tõmmati äkki kaissu.

Kas sa üritasid mind kiusata? küsis ta unise häälega.

Natukene? vastasin vaikse naeru turtsatusega, pöörates end näoga Clinti poole. 

Mida sa täna teed? küsis ta mu juuksesalku näolt eemale lükates.

Pole veel plaane teinud. vastasin alahuult näkitsedes.

Kuidas oleks, kui teeksime täna midagi koos? küsis ta uue küsimuse.

Mulle sobib. Aga mida? küsisin kulmu kergitades.

Tegin vahepeal uuringu, saades positiivset tagasisidet ja sellele tuginedes leidsin midagi huvitavat. vastas ta vaikse muiega.

Peaasi, et see ei sisalda mind kandmas ei kleiti aga seelikut ega muud viisakat jama. laususin vaikse ohkega.

Siis see plaan sobib ideaalselt.

*

Peale tund aega hommikuse rutiini kallal toimetamist, otsustasin minna mõneks ajaks koju, et uurida mu isa ja Maxi kohta. Parkides Kawazaki oma garaaži ära, olingi tagasi peaaegu inimtühjas mõisas. Vilistasin valjult üle maja.

On keegi kodus!? hõikasin vilele järele. 

Tere tulemast tagasi Al. ilmus Danielle minu juurde. Cloyde seenior ja juunior magavad vist ikka veel. Vähemasti kööki pole nende näod veel ilmunud. vastas ta sõbraliku naeratusega.

Millal nad eile tagasi tulid? otsustasin küsida.

Täpselt 12 öösel vastas Danielle 

Hmmh...tänan Danielle.

Soovite ehk midagi? küsis Danielle 

Tänan pakkumast aga ei. vastasin trepi poole vaadates, kuuldes samme.Tundub et Cloyde juunior ärkas üles. 

Tere hommikust daamid tervitas Max uniseid silmi hõõrudes. Kas keegi minuga jooksma viitsib tulla? küsis ta trepist alla lonkides.

Mina tulla ei saa. Mul omi asju ajada ja pole suurem asi jooksija. vastas Danielle eemale minnes.

Kui viitsid ära oodata, millal riided jooksu omade vastu vahetan siis võin isegi tulla. laususin omalt pool.

Eks ma siis ootan. Oled kindel et võid joosta?  ütles ta vastu.

Ma annan selle loa endale ise. Ma suudan küll.

Sörkisin trepist üles oma tuppa, vahetades riided musta tooni jooksupükste, musta särgi, halli pusa vastu ja tõmbasin juuksed hobusesabasse. Tõmbasin jalga ka jooksutossud ja trepist tagasi alla jõudes, ootas Max mind ukse ees.

Tükk aega jooksmist andis koheselt tunda, kui palju ma vormist väljas olin. Sellegi poolest suudsin rohkem vastu pidada kui Max. Tegime ühe pingi juures peatuse, istudes seal lõpuks veerand tundi.

Okei, praegu ei jaksanud ma tõesti joosta, pole ammu jooksnud ka või nii.vabandas Max end kuidagi välja.

Ära mitte üritagi. Kui tahad jookseme siit tagasi mõisa? tegin ettepaneku.

See on terve kilomeeter! Oled kindel? küsis Max jalule hüpates.

Ütle otse et sa ei jaksa joosta. laususin samuti püsti tõustes.

Pff...ei....muidugi jaksan...ma muretsesin rohkem kas sina jaksad. ütles ta närvilise ilmega.

Agent peab kõike suutma. ütlesin justkui torkeks, tõmmates jalaga tolmusele rajale pika joone. Jäin selle taha seisma, Max saabumas minu kõrvale. Andsin stardi märguande ja hakkasime jooksma. Jooksime kumbki peaaegu samas tempos, Max veidike minu ees. Kuna tee oli piisavalt pikk, polnud mõtet kogu energiat välja rabeleda. Lasin Maxil ühel korral ettepoole jõuda, ise lipsates majade vahelt. Jah, ma tegin sohki. Jõudsin tükk maad Maxist ette. Sattusime kokku alles 100 meetrit enne mõisa. Siis jooksime kumbki nii kiiresti kui sai. Kujutasin ette, kuidas üks suur elukas mind taga ajab ning see meetod isegi toimis. Suudsin Maxist mööda liduda, puudutades esimesena mõisa ust. Potsatasin siis maha pikali, Max minu järel minu kõrvale. Me mõlemad lõõtsutasime väsimusest ja ei rääkinud terve minuti mitte midagi. Ajasin end peagi istuma.

Al...sa...tegid...sohki..hingeldas Max minu poole pahaselt vaadates.

Ei vennas....see oli...aus..mäng. Me ei rääkinud pidagi....et sohki teha...ei tohi.vastasin võiduka naeratusega. Tõusime püsti, minnesmõisa sisse ja kumbki oma tuppa. 

*

Agent Cloyde, ma leidsin teile missiooni. oli Fury poolt saadud kõne teema.

Mida tegema pean? küsisin koheselt.

Nonii..mu tagavara osad hakkavad otsa saama. Pean uutele osadele mõtlema hakkama. Mida arvate, milline on Alexi järgmine missioon?