Varjutus

Varjutus 26 Kiri

Lõpuks ometi vaikus! kilkasin üle terve maja, sammudes oma tuppa, sulgedes ukse. ööbijad olid koju ära saadetud ning isegi kahjustused said üle vaadatud. Mõned asjad olid tõesti ära varastatud, aga õnneks mitte midagi väga hinnalist. Käisin esimese asjana kohe pesemas. Minnes garderoobi poole, märkasin voodi peal valget ümbrikut. Võtsin selle kätte, kulm kahtlustusest püsti. Tõmbasin ümbrikust välja ühe paberilehe, millel oli pikk tekst. Käekirja ma ära ei tundnud. Kogu tekst oli vene keeles, aga tõlgituna näeks see välja selline:

Kallis Alexandra,

Anna andeks et alles nüüd sinuga rääkima hakkasin, aga varem ei olnud mul selleks ei julgust, ega ka õigust. Ma ei üllatuks, kui sa mind samamoodi eemale tõrjuksid, kui varem. Mul olid omad põhjused, miks ma sind varem üles ei otsinud ning ma tahaksingi neist põhjustest sulle silmast silma rääkida. Sa oled mind varemgi näinud, ainult et korraks. Viimati nägid mind ühes pubis. Ma olin üpriski ehmunud, kui su seal ära tundsin ning otsustasin lahkuda enne, kui oleksid jõudnud midagi küsida. Ma nägin su mõttlikuse su pilgust ära.  Ma ei teadnud ka mida teha. Kui arvad, et olin su juba ammu hüljanud, siis pole ma seda kunagi teinud. Ma olen sul ise silma peal hoidnud. Siiski ei tea ma sinu kohta eriti midagi, kui vaid seda, et oled palgamõrvar. Ma hoidsin ka siis sul silma peal, kui sa oma vanas töökohas töötasid. Ma olin samuti seal töötamas. Kõike selleks, et veenduda su turvalisuses. Mul on kohutavalt kahju, et mina ega ka su ema ei suutnud sulle pakkuda normaalset või isegi toredat lapsepõlve, mida sa väärinud oleksid. Ma mõistsin alles siis, kui sa läinud olid, kui palju liiga me sulle tegime. Kahjuks pidid sa pealt nägema minu ja su ema vaidlusi. Uskumatu, et sa olid alles 12 kui kodust ära jooksid. Me muretsesime su pärast. Ma ei taibanud, mida me valesti tegime et sa lahkusid. Uskumatu, aga meil võttis terve aasta aega, kui taipasime mida valesti tegime. Nüüd sooviksin oma vea kustutada ja oma tütart tundma õppida. Kas sa oleksid valmis taas kohtuma ning võtma vastu ühe vana mehe vabandused?  kirja lõpus oli jäetud aadress ja kellaaeg. Pisarad jooksid üle mu põskede, kui kirja läbi olin lugenud. 

Mu isa otsib mind? esitasin endale mõttes küsimuse. Läbi loetud kiri, rebis lahti nii mõnegi vana kinni kasvanud haava ning kirjas olnud viimane küsimus, puistas haavale hea peotäie soola. Mäletasin seda üht aastat peale kodust lahkumist, mil ma vanemaid taga igatsesin, aga ma ei suutnud tagasi minna ega ka andestada. Ma mõtlesin vaid, mida kaugemale ma lähen seda parem. Veel aasta edasi ning leidsin Maxi ja mu tähelepanu koondus temale. Haavad paranesid ja isegi ununesid. Max oli küll uurinud mu vanemate kohta, aga ma hoidusin sellest teemast. Keegi tegelikult ei teadnud mis tegelikult juhtus. Mu vanemate abielu oli nagu laev keset tormist merd. Teadsin siis vaid, et nad olid pidevalt tülis ning see laev oli peagi pooleks murdumas ja uppumas, tõmmates mind kaasa. Iga kord kui üritasin nende vaidlust katkestada, sain oma osa sõimust kätte ning hoidusingi taas kõrvale. Iga õhtu nutsin end magama. Väljas pool kodu, öeldi mulle pidevalt et ma suuda endaga hakkama saada ja üks kord tuleb ka minu lõpp. Korrutati et ma pole ellujääja. Mu vanemad peagi ei hoolinud, kus ma olin. Ma olin emotsionaalselt jäätunud. Ma ei suutnud kellegagi suhelda. Minu päike oli paksu pilve kihi taha mattunud.

Alex? kuulsin Maxi häält. Ma koputasin su uksele, aga sa vist ei kuulnud. lausus ta vaikselt, justkui kartes et võin midagi äkiliselt nähvata. Pühkisin ruttu pisarad käe seljaga ära ning manasin näole võltsi naeratuse.

Kõik on korras Max. Ma jäin lihtsalt mõtesse. vastasin ruttu ning hoidsin kirja selja taga peidus.

Al. Ma tunnen sind ja oskan näha läbi su võltsi naeratuse. Palun räägi, mis juhtus. kõndis ta minu ette, asetades käed mu õlgadele.

Ma ei taha sellest kellelegi rääkida. Lase mul see asi kõigepealt läbi mõelda. kõndisin garderoobi uksest sisse, lukustades ukse.