Varjutus

Varjutus 15 Kodus ja vanad mälestused

Kuulsime mõlemad äkki ukse avanemist ning võpatasin.

Oohh....Kids, use protection. kostus Starki lõbustatud hääl. Astusin mõne sammu Bartonist eemale ning saadsin Starkile pahase pilgu.

Kaotasid ära midagi? küsisin koheselt, kulm üleval.

Eih, aga Furyl oli sulle mingi jutt. sain vastuse. 

Sel juhul lähen kohe. ütlesin ukse poole sammuma hakates, pöörates end uuesti Bartoni poole.

Kas sa saaksid palun mu noad kokku korjata ja hiljem minu tuppa toimetada? küsisin seisma jäädes, saades vastuseks noogutuse. Pöörasin end uuesti ringi ja hakkasin ukse poole sammuma.

Legolas, ole ettevaatlik. Ta alles tuli opilt ning mine tea kuidas ta närvid vastu peavad. kuulsin Starki ikka veel lõbustatud häält enne kui uksest välja jõudsin. Millegi tõttu aimasin, et Fury võib olla oma kabinetis ning mitte juhtruumis. Mul oli õigus. Sammudes kiiresti juhtruumist läbi, polnud Furyt kusagil näha. Kerge koputusega ta kabineti uksele, sain loa siseneda ning avasin ukse, minnes ruumi sisse. Jäin suure laua ees seisma, mille taga Fury istus.

Direktor, te soovisite minuga millestki rääkida? küsisin üle, seistes valveseisangus, käed selja taga.

Jah. Mida te arvate maa peale tagasi saamisest? küsis ta oma laual mingeid pabereid üle vaadates.

Oleks hea vaheldus. vastasin veidike rõõmsama häälega.

Kena, siis otsid üles selle tüübi ning luurad tema järel. Uuri välja kõik kus ta käib ja kelle seltskonnas ta on. On küsimusi? ütles ta üht mappi minu poole lauale lükates. Võtsin selle kätte ning vaatasin korraks üle. Isiku nimi oli mulle võõras, samamoodi ka isiku nägu.

Kas lähen üksi? küsisin pilku mapil hoides.

Agent Barton oli valmis teiega kaasa minema, aga ta sai teise missiooni. Nii ongi parem, siis saan teada, kui hästi te ise hakkama saada suudate. tõstis ta pilgu mulle otsa vaatama. Noogutasin mitte midagi rohkemat ütlemata.

Millal või kuidas maa peale saan? küsisin mappi kinni pannes ja seda ühes käes hoides.

Poole tunni pärast lennukiga. Missiooniga alustate homme. Tänase jooksul viite end kõigega kurssi. Võite nüüd minna. vastas ta püsti tõustes. Noogutasin uuesti ja läksin ruumist välja. Sammusin rahulikult oma tuppa, märgates vööd nugadega mu voodil. Pöörasin end ukse poole, et see lukustada ning läksin voodi juurde. Vahetasin seljas olnud riided teiste vastu. Võtsin voodil oleva nugadega vöö kätte ning panin teiste juurde musta spordikotti ja tõmbasin selle luku kinni. Läksin vannituppa peegli ette ning kammisin juuksed sõrmedega läbi, tõmmates need siis tugevasse hobusesabasse. Just siis kui mul oli veel 10 minutit aega, otsustasin oma toast väljuda, pannes mappi infoga kotti nugade juurde. Olles sellega piisavalt ametis, ei märganud ma vastu kõndivat inimest, mis tõttu jooksin talle lihtsalt otsa.

Anna andeks, ma ei vaadanud kuhu läksin! vabandasin koheselt, saades tasakaalu tagasi.

Ei, hoopis mina vabandan. Kas sa lähed kuhugi? kuulsin Rogersi veidi kohkunud häält.

Jah. Tööasjad ja juba 9 minuti pärast. vastasin sõbraliku naeratusega.

Sel juhul soovin edu, preili. naeratas ta viisakalt.

Tänan, ma pean nüüd minema hakkama. laususin juba eemale kõndima hakates. Tundsin mingit kummalist tunnet kusagil hinge sopis nagu oleksin midagi unustanud. See meenus mulle siis, kui olin jõudnud lennukite juurde.