Vihkan Sind [Luke Hemmings]

2

"Ma olen kodus!" hüüdsin koduuksest sisse astudes.

"Tšau!" hüüdsid vanemad mulle köögist vastu.

"Issand, mis juhtus?" küsis ema, kui ma kööki astusin.

"Ah ei midagi," valetasin jällegi.

Kui ma oleksin öelnud, et Luke mind lõi, siis oleks mu isa talle peksa andnud, kuid ma tahtsin seda ise teha.

"Ma sain kehalises jalgpalliga," mõtlesin mingi vabanduse, lootes selle peale, et mu vanemad ei mäleta mu tunniplaani.

"Kes lõi?" küsis isa.

"Ma ei näinud, Jenny vist."

Vähemalt oskas ta tegelikult ka jalgpalli.

--

Hakkasin hakkasin järgmisel päeval oma kohale Hayley kõrvale istuma.

"Te istute nüüd teisiti. Ei mäleta või?" tuletas õpetaja meelde.

Oigasin vihast.

Ma olin pool tundi oma hommikut kulutanud sinika peitmisele, sest seda lihtsalt ei saanud peita ning veidi lillakat kumas siiski mu paksu krohvikihi alt välja.

Potsatasin Luke kõrvale ja loopisin oma õpikud lauale, tegemata välja õpetaja pahandamisest.

"Pane oma kuradi telefon vaikse peale," sisistasin läbi hammaste Lukele, kes jällegi ilmselt Arianaga läbi sõnumite rääkis.

"Ei," vastas ta, minu poole vaatamata.

Krigistasin hambaid, kui Lukele järjekordne sõnum tuli, mille peale ta naeris.

Viskasin pastaka lauale, kuna ma polnud jällegi esimesest ülesandest edasi jõudnud, krabasin Luke käest tema telefoni ning sammusin klassist välja, öeldes õpetajale veel, et ma lähen WC-sse.

"Kuhu sa--!" kuulsin Luke karjumist enne kui ma ukse sulgesin.

Jalutasin WC-de poole plaanides ta telefoni kuskile pingile või prügikasti visata.

Ma ei ole nii õel.

Viisin siiski ta telefoni kappide juurde ning panin selle tema kapist veidi eemale, läksin siis tagasi klassi, kus mind põrnitses tulivihane Luke.

"Kuhu sa mu telefoni panid?" ütles ta läbi kokkusuritud hammaste.

"Kindlasse kohta," muigasin, teades, et norin vale kutiga.

"Ütle!" käskis ta.

"Jumal küll," pööritasin narrivalt tema poole silmi, "otsi kappide juurest."

"Sa oled ikka selline bitch," lausus ta pigem omaette.

"Samad sõnad su tüdrukule."

Luke sai enda viimasel hetkel kontrolli alla. Seda oli näha, et ta oleks hea meelega mulle uuesti virutanud.

"Kui kellelegi tahad molli anda siis Jackile ja selle eest, et ta Arianaga mag--"

Järjekordselt sain lataka vastu põske.

"Luke Robert Hemmings!" kriiskas õpetaja, "mida sa teed?!"

Kuidas ma ka tunnistada ei tahtnud, see oli väga palju valusam ja mu silmadesse tekkisid pisarad.

"Sa oled selline sitapea," sisistasin talle, proovides valu alla neelata.

Luke ei öelnud midagi, vaid põrnitses mind mitte midagi ütlevalt.

"Luke, direktori juurde. KOHE!" käskis õpetaja.

Kutt tõusis püsti, virutas tooli laua alla ning marssis klassist välja.

"Arleen, on sinuga kõik korras?" muretses õpetaja.

"Jah," vastasin ning pühkisin silmade alt paar pisarat.

"Mine käi arsti juures," lubas õpetaja.

Liikusin koridoris arstikabineti juurde, kui direktori kabinetist keegi välja tormas ja mulle otsa jooksis.

"Vaban--" katkestasin oma vabanduse.

Luke.

"Vaata ette, kurat võtaks!" nähvas ta.

"Sina kõndisid mulle otsa, mitte mina sulle," vaidlesin.

"Mis sa tuled ülbitsema või?" tõstis ta häält ning astus mulle lähemale.

"Ja mida sa teed, kui see nii ongi? Lööd mind?" kergitasin tema poole kulmu ning ristasin rinnal käed.

Ta krigistas veel hambaid ning läks, mind õlast riivates, tagasi klassi.

-

"Hei!" laususin koju jõudes.

"Tšau!" ütlesid mu vanemad vastu, kui ma elutuppa astusin.

Ja ma juba teadsin, et asjad ei ole korras.

"Said jälle jalgpalliga?" küsis ema minult küsimuse, millele ma teadsin, et ta vastust ei oota.

"Või lõi keegi sind?" kergitas isa kulmu.

"Eee--" kogelesin.

"Kus see Luke-poiss elab?" küsis mu isa järgmise küsimuse.

"Ma tean, mida sa mõtled, aga ei," laususin, teades, et isa tahab teda sõimama või kõige hullem, läbi peksma minna.

"Talle tuleb selgeks teha, et naisi ei lööda!"

"Sa tõmbad endale ainult jama kaela," proovisin isa veenda.

Mitte, et ma oleksin Luke'st hoolinud. Ei. Aga ma ei tahtnud, et mu isa endale jama kaela saaks.

"Sa teda ikka vastu lõid?" küsis isa diivanile tagasi istudes.

Ema lõi talle vastu käsivart ning saatis isa poole kurja pilgu.

"Vägivald ei ole lahendus," ütles ema meile mõlemale.

"Ei, ma ei löönud teda, aga ta saadeti dire juurde," laususin.

"Oleks võinud ikka veidi virutada," pobises isa omaette ning ema togis teda jällegi.

"Vahet pole, ma lähen õppima," keerasin vanematele selja ja läksin enda tuppa.

--

Järgmisel päeval pidin vanemate tungiva nõudmise tõttu koju jääma. Mitte, et ma oleks kooli kibelenud, aga ma ei tahtnud jätta Luke'le muljet, et ma poen tema eest peitu.

"Ahjaa, ja õhtul peame kooli psühholoogi juurde minema," lausus ema nagu muuseas, kui ta kohvi lonksas.

"Psühholoogi?!" hüüatasin.

"Jah, ja klassijuhataja juurde."

"Ja nüüd öelge, et Luke tuleb ka sinna," pomisesin omaette.

"Kusjuures, ta tulebki," kinnitas ema mu sõnu.

"Mida?!" karjatasin ja tõusin järsult laua äärest püsti.

"Rahu. Me peame need probleemid ära lahendama," rääkis ta rahulikult.

"Mida te lõugate?" ülevalt korruselt loivas alla isa.

"Minul pole mingeid kuradi probleeme! Luke'l on probleem, kui ta mind lambist lööb!" karjusin edasi.

"Ju sa ikka midagi ütlesid talle," arvas isa.

No... Jamh.

"Ikkagi, mis kuradi pärast mina psühholoogi juurde pean minema!" ütlesin rahulikumalt.

"See ei kuulu arutlusele," ning sellega oli teema lõpetatud.

Pööritasin silmi ning läksin enda tuppa ja viskasin voodisse pikali.

See õhtu võib päris põnevaks minna.