Vihkan Sind [Luke Hemmings]

57

Michael

"Miks sa tegid seda?" küsisin nii valjult kui võimalik, aga mu hääl oli vaevalt sosinast valjem. Vaatasin siiani sinna suunda, kuhu Arleen just paar hetke tagasi läks.

"See oli õige," lausus Luke täiesti rahulikult ja katsus oma katkist kulmu.

"Kust kuradi otsast?" Miski mu sees andis järgi ning ma suutsin jälle Luke peale karjuda. Mu huul hakkas selle tõttu küll hullemini valutama, kuid ma ei suutnud hoolida.

"Sa valetasin Arleenile ja kasutasid teda ära," rääkis Luke siiani väga rahulikult. Ta teadis väga hästi kui närvi see mind ajab.

"Ma ei kasutanud teda ära!" mu hääl oli kähe, kuid suutsin siiski uuesti Luke peale karjuda.

"Keda sa üritad veenda, ennast või mind?" turtsatas kutt üleolevalt ja keeras mulle selja.

"Ma ei kasutanud teda ära! Ma armastan Arleeni!"

Luke jäi kohe peale mu lause kuuldavale toomist seisma ja ta keerast ennast aeglaselt tagasi näoga minu poole, silmis tappev pilk.

"Sina, Clifford, ei tea millest sa räägid," sisistas Luke, ta seisis mulle väga lähedal ning koputas enda sõrmega mulle vastu rindkere.

"Ma tean, ma ei kasutaks Arleeni nii ära," tasandasin samuti oma häält ning vaatasin oma vesiste silmadega Lukele otsa.

"Valetad," salvas kutt uuesti, turtsatas ning astus minust eemale.

"Miks sa arvad, et ma teda ära kasutasin?" ma ei suutnud enam tasasel häälel rääkida ning jätkasin uuesti karjumisega. See kord aga murdus mu hääl viimasel sõnal.

"Arvad, et ma ei näinud kui rahulolevalt sa minu üle irvitasid, kui sa said jälle minu ees näidata, et Arleen oli sinu tüdruk," rääkis ta kibedalt.

"Kõik ei keerle ümber sinu," karjusin edasi, pisarad uuesti mu silmadest alla rullumas.

"Sa ei tea kui fucking vihaseks see teie amelemine mind ajas," Luke võttis oma juustest kinni, tiris neid ja tammus ringi.

"Sa ei vääri Arleeni!" salvasin.

"Mida?" päris Luke oma häält veidi tõstes.

"Sa ei vääri Arleeni," kordasin enesekindlamalt.

"Ja sina arvad, et väärid?" nähvas kutt mulle vastu.

Olin vait. Ma ei saanud öelda, et ma just ka kõige targemaid valikuid oleksin teinud, kuid ma olin iga kell parem varjant kui Luke.

"Nüüd pole midagi öelda jah?" provotseeris Luke.

"Ma väärin teda," teatasin siiski. Mul oli kõrini Luke käitumisest, ta ei pea iga fucking kord mulle pähe istuma.

"Sa mida?!" Luke krigistas vihaselt hambaid ning astus mulle uuesti lähemale.

"Ma väärin Arleeni," laususin selgemalt ning ajasin selja rohkem sirgu, mis sest, et mu silmad siiani märjad olid.

Luke naeris kuivalt ja mõrult ning muutus järgmisel hetkel jälle tagasi ähvardavaks.

"Sa tahad väita, et sina hale sitaratas väärid Arleeni rohkem? Sa oled fucking hale, Michael! Sa oled mõttetu. Kõigil oleks parem kui sind ei oleks," sülgas ta oma viimased sõnad ning jalutas peale seda vihaselt minema.

Ma ei ole kunagi selliseid asju südamesse võtnud, kuid kuulda seda inimese suust, keda sa pidasid oma parimaks sõbraks on karm. See on valus. Ning jällegi veeresid mööda mu põski pisarad.

Ma olengi hale. Lukel on õigus. Ma olen mõttetu. Mind pole kellelegi vaja.

Need mõtted juurdusid mu ajju ja ajasid mind aina rohkem nutma.

Ma olen nii kuradi hale. Peaaegu täiskasvanud mees, aga nutan ikka nagu kahe-aastane.

Keegi ei taha mind. Mind pole vaja.

Äkki tundus õhku mu ümber liiga vähe ning randa jõudvad merelained tundusid mind uputavat, kuigi ma seisin veest veidi kaugemal. Miski justkui surus mulle peale ning pani mind tahtma maa alla vajuda.

Ma tahtsin kaduda. Mul pole siin kohta.

Mu hingamine muutus katkendlikumaks ja kiiremaks, tundsin füüsiliselt, kuidas iga hingetõmbega hapnik mu ümbert kaob.

"Ash," suutsin välja nuuksuda, kui kutt telefonile vastas.

Mu silmad kipitasid pisarate kinni hoidmisest.

Sa ei tohi nutta. Sa ei ole ometi ju nii hale. Fucking kontrolli ennast.

"Mis juhtus?" kuulsin muret Ashtoni hääles.

Ta ainult teeskleb.

"P-palun t-tule mulle järg-i" üritasin ka oma nuukseid kontrollida, kuid see maksis mulle kätte ning ma luksatasin lause lõpus.

"Kus sa oled?" kuulsin, kuidas Ash võtmeid võtab ja õue astub.

"R-rannas," olin kindelt, et Ashton teab millisest rannast ma räägin, kuna siin läheduses ei olnud ühtegi normaalset peale selle.

"Mis juhtus?" uuris kutt. Kuulsin kuidas ta autoukse sulges ja masina käivitas.

Ta tegelikult ei hooli. Ära lase end petta.

Lõpetasin kõne ning istusin rannarätikule maha.

Proovisin kõigest väest pisaraid tagasi hoida, kui see tekitas neid vaid juurde.

Tõmbasin põlved enda lõua alla ja võtsin jalgade ümber kinni.

Kuigi üritasin mitte nutta, see ei õnnestunud. Kuivatasin silmi oma teksade vastu hõõrudes, kuid see vaid ärritas mu silmi ning pisaraid tekkis vaid juurde.

Sa oled hale. Sind pole vaja. Keegi ei taha sind.

Kõigutasin ennast edasi tagasi ja üritasin oma mõtetest üle olla, kuid see ei toiminud. Luke sõnad keerlesid mu peas ringi kui mantra ja mida rohkem ma neid lauseid oma peas kuulsin, seda rohkem ma neid uskuma hakkasin.

Kellele mind vaja on? Mitte keegi ei vaja mind. Arleen ei oleks mind nii maha jätnud, kui ta mind vajaks. Mul pole mõtet elada. Kõik mu sõbrad vihkavad mind. Ashton raudelt ei tulegi mind otsima. Tal on kindlasti hea meel, et ma haiget sain.

"Michael!" kuulsin Ashi häält mind hüüdmas.

Tore, ma hakkan nüüd hulluks ka minema.

"Michael!" ta hääl kostus nüüd lähemalt.

"Jäta mind rahule," pomisesin, lootes nii seda häält mu peas vaigistada.

"Michael, mis juhtus?" Ash istus minu kõrvale ja võttis minult ümbert kinni.

Niiet, Ashton ikkagi tuli mind otsima.

"Ma olen hale. Keegi ei taha mind," nuuksusin.

"Mida sa räägid, sa oled meie sõber," Ashton kõigutas meid edasi tagasi.

"A-a-aga L-luke ü-ütles, et-" ma ei suutnud normaalselt rääkida ning mu hääl värises.

"Rahu," Ash paitas vaikselt mu pead.

"M-ma olen hale," pomisesin.

"Ei ole, tule, lähme. Ma viin su enda juurde," Ashton tõusis minu kõrvalt püsti ning tõstis ka minu jalgele.

Ta korjas üles rannarätiku ja muu pahna ning me suundusime ta auto poole.

"Aga minu auto?" pärisin vaikselt, kui me Ashi autosse istusime ja ma olin suutnud veidi maha rahuneda.

"Tuleme homme Calumiga järgi, okei?" pakkus kutt autot käivitades.

Noogutasin pead, toetasin selle vastu autoust ja jäin tukkuma.