Vihkan Sind [Luke Hemmings]

67

Arleen

Michaelit polnud terve nädala koolis ning süütunne näris mind.

Kas temaga on ikka kõik korras? Ega ta midagi rumalat pole teinud?

Ma olin tõsiselt mures ning ma pidin temaga rääkima. Lootsin, et ta tuleb ise kooli, kuid tundub, et ma pean Mikey'le koduvisiidi tegema.

"Maa kutsub Arleeni." Luke viibutas mu näo ees oma kätt. 

"Ma kuulen," tulin kiiresti oma transist välja.

"Mille peale sa koguaeg mõtled?" uuris kutt.

"Ma arvan, et ma peaks Michaeliga rääkima minema," ohkasin.

"Oota, sa käisid Michaeliga rääkimas?" segas Calum end järsku meie vestlusesse.

"Ei, ma just ütlesin, et ma peaksin minema temaga rääkima." Kortsutasin kulmu. "Pese kõrvu ka vahepealt, kui sa dušši all käid, Calum."

Calum muigas ning keskendus uuesti söömisele.

"Sa ei ole temast midagi kuulnud, Luke?" pärisin.

"Emm... Ei? Viimane kord oli see, kui ta helistas, et ta on ikka elus," vastas poiss.

"Siis ma lähen kindlasti täna Mikey'ga rääkima," otsustasin.

--

Jõudsin just Mikey ukse taha ning kogusin ennast, et uksekella helistada. Mul polnud aimugi, kuidas kutt minu nägemise peale reageerib, lootsin, et see ei lõppe jällegi paanikahooga.

Hingasin lõpuks sügavalt sisse ja vajutasin ukse kõrval olevat nuppu. Kuulsin, kuidas kell esikus helises ning kuidas keegi kiiresti trepist alla jooksis.

"Tša-- oh." Niipea, kui Michael mind nägi, muutus ta nägu rõõmsast tõsiseks ja veidi nukraks.

"Tšau, Michael. Ma arvan, et meil on vaja rääkida," laususin ning togisin kinganinaga maad.

"Mhm," vastas Mikey lühidalt ning lasi mul tuppa astuda. Võtsin esikus oma jalanõud ära ja riputasin jope nagisse.

Michael suundus elutuppa ning ma järgnesin talle vaikides. Meie vahel polnud sellist piinliku õhkkonda varem olnud, see oli harjumatu. Tavaliselt käitusime üksteise seltskonnas vabalt ega mõelnud väga mida tegime või ütlesime.

"Mul on kahju, et see nii läks," lõhkusin vaikuse, mis oli liiga pikalt meie ümber hõljunud.

Selle peale tõstis Michael pilgu oma kätelt ning vaatas mulle segaduses näoga otsa.

"Sina pole see, kes peab vabandama," ohkas kutt. "See kõik on minu süü. Mina valetasin sulle, mina manipuleerisin sinu tunnetega, mina kiskusin Luke'ga tüli üles. Sinul ei lange mingisugust süüd."

"Ära süüdista kõiges ennast, Mikey, me oleme inimesed, me teeme vigu," lohutasin teda.

"Aga see on tõsi. Mina keerasin kogu selle sita kokku ja peale seda olin liiga suur argpüks, et ise vabandama tulla." Michaeli pilk vajus uuesti oma kätele ning ma nägin ta silmanurgas helkimas pisarat.

Ilma pikemalt mõtlemata istusin poisile lähemale ja haarasin ta kallistusse.

"Mul on väga kahju, et nii läks, ausalt. Ma ei tahtnud, et see nii lõpeb. Tahtsin lihtsalt kedagi, keda armastada ning, kes mind vastu armastakas. Ma vajasin kedagi, kes näitaks, et ta hoolib," lausus Mikey väriseval häälel.

"Ma saan aru sinust, kõik on okei," ütlesin ning kiigutasin meid vaikselt edasi-tagasi.

"Selles probleem ongi. Sa ei saa aru," nuuksus Mike.

"Ma saan aru," kinnitasin.

Kutt raputas pead. "See ei olnud lihtsalt, et ma vajasin kedagi enda kõrvale. I was in a shitty place. Ma vajasin, et keegi aitaks mul oma enesekindlust taastada. Mul oli halb olla, ma tundsin end nii üksi ja siis kukkus see võimalus sinuga mulle kätte. Ma mõtlesin vaid enda heaolu peale ning otsustasin käituda nagu egoistlik sitapea."

"Mikey, see on okei, ma saan sinust aru," laususin veelkord. "Jah, sa käitusid valesti, aga sul olid probleemid."

"See ei põhjenda minu käitumist. Jah, see on põhjus, aga põhjendus ja põhjus on kaks erinevat asja. Isiklikud või psühholoogilised probleemid ei vabanda mitte kunagi inimese idiootset käitumist," rääkis Mikey. "Või noh, välja arvatud, kui sa oled peast täiesti segi ning süüdimatu," lisas ta peale väikest pausi.

"Me kõik saame ju aru, et su käitumine oli vale, aga sa pole kellegagi enam ju selle pärast tülis. Sa leppisid Luke'ga ära, kõik on korras, meil on lihtsalt ka vaja asjad selgeks rääkida ning siis võime selle vahejuhtumi ära unustada," ütlesin ning silitasin vaikselt Michaeli juukseid.

"Sa pole minu peale pahane?" küsis kutt ning vaatas vesiste silmade ja märgade põskedega mulle otsa.

"Ei ole," naeratasin õrnalt. "Ma olin alguses pettunud, aga ma olen viimased nädal aega sinu pärast muretsenud."

"Sa oled liiga hea inimene," lausus Mikey ning kallistas mind tugevamalt. Naersin veidi ta käitumise peale.

"Millega sa oled see nädal aega tegelenud?" uurisin, kui Michael mind oma surmahaardest välja lasi.

"Ma um--" takerdus poiss oma sõnade taha ning punastas.

"Noh, räägi välja," muigasin peale mida muutus Mikey eriti araks.

"Ma emh-- kohtasin ühte tüdrukut," pomises Michael. "Ega sa pahane ei ole?" küsis ta kiiresti ning vaatas mulle suurte hirmunud silmadega otsa.

"Ei, totu," naersin. "Miks ma peaksin?"

"Sest me just olime koos ja nüüd ma leidsin juba kellegi uue, kes mulle meeldib," seletas Mikey.

"Ei, ma ei ole selle peale pahane," vastasin. 

Kuidas ma saaksin pahane olla, kui minagi suhteliselt kiiresti Luke'ga rääkima hakkasin.

"See on hoopis teine asi," mõtlesin omaette. 

"Kas ikka on?"  vaidles teine hääl mu peas pilkavalt esimesele vastu.

Okei tore, nüüd ma räägin veel iseendaga ka.

"Senikaua, kuni sina oled õnnelik, olen mina õnnelik," laususin ja see oli tõsi. Kuigi me polnud enam koos, hoolisin ma temast siiski.

"See maailm ei vääri sind, Arleen, sa oled liiga hea," lausus Michael ning ma nägin ta silmadesse uuesti pisaraid tõusmas.

"Kes see tüdruk on?" pärisin.

"Tema nimi on Samantha," alustas Michael ja ma nägin ta huulile tõusmas sooja ja hoolivat naeratust.