Vihkan Sind [Luke Hemmings]

63

Luke

Ma ei saanud öösel rahulikult magada. Mitte peale vestlust koolis Arleeniga. Ta võis arvata, et ma ei pane tähele, kuidas ta ümbrust jälgib ning Calumi juuresolekul minuga vähem suhtleb. 

Mul pole ka õigust selle pärast tema peale pahane olla. Ash ja Cal on kindlasti mitu korda paremad sõbrad, kui mina iialgi olla suudan. Sellegi poolest tegi see haiget. Ma tahaks, et Arleen suhtleks minuga vabalt, et ta ei hoiaks meie sõprust saladuses. 

Päris kummaline on mõelda, et kooliaasta alguses vihkasin teda kogu südamest ning ma ei plaaninudki temaga kunagi häid suhteid luua. Nüüd ma olen siin. Oma magamistoas ja haletsen ennast. 

Kell ligines poole viiele hommikul, kuid mul polnud und. Olin küll väsinud, kuid süütunne ei lasknud mul magama jääda. Otsustasin siis, et ei kavatsegi täna kooli minna. Minusugusest zombie'st ei oleks seal kasu. Mu ema arvaks nii kui nii, et ma olen haige.

-

"Luke! Ärka, sa jääd nii muidu hiljaks!" Ärkasin oma ema hääle peale. Olin võib-olla kella viiest magama jäänud, mis tähendas, et sain vaid kaks tundi magada. 

Mul polnud plaaniski üles tõusta. Olin väsinud, nii kuradi väsinud.

"Luke!" hüüdis ema uuesti ning astus järgmisel hetkel koputamata minu tuppa.

"Mkm," mõmisesin, keerasin ukse poole selja ja tõmbasin teki üle pea. 

"Kas kõik on korras?" muretses ema ja istus minu voodiäärele.

"Mkm," pomisesin uuesti.

"Jääd täna koju?" pakkus naine.

"Mhm," noogutasin.

"Okei," ohkas ema ja tõusis mu voodilt. "Tahad sa süüa midagi või juua?"

Raputasin pead. Mul polnud kõht tühi.

Naine ohkas jälle, kuid lahkus siis vaikselt minu toast.

Tõmbasin end teki all kerra ja lootsin veel paar tundi magada.

Minu soovitud paaritunnisest unest jäid alles ainult 35 minutit, kuna mu telefoni vali helin äratas mu.

"Hei, Luke, kas sa kooli ei tule?" küsis Calum.

Olin üllatunud, et ta minu pärast üldse muretseb. Kas ta ei peaks minu peale vihane olema?

"Miks sind huvitab?" küsisin otse temale vastust andmata.

"Sa oled ikkagi ju meie sõber," lausus Cal. "Ja kui me juba selle juurde jõudsime, siis palun mine räägi Ashi ja Mikega. Mitte ainult teie ei kannata, vaid ka mina kannatan. Ma tahan oma sõpru tagasi."

Ohkasin sügavalt. Calumil pole selle sitaga mingit pistmist. Aga ometigi jääb ta kannatajaks.

"Ma ei tule kooli, aga ma lähen räägin Ashtoniga. Kas ta on täna kodus?" pärisin.

"Minu teada peaks ta kodus olema küll," vastas kutt. "Aitäh, et sa sellega tegeled."