Vihkan Sind [Luke Hemmings]

30

Arleen

Ma olin Luke'ist sisse võetud.

Kuidas ma seda ka tunnistada ei tahtnud. Nii see oli. Sellisele tulemusele jõudsin ma pärast kõiki neid unetuid öid.

Põhjanaba oli üles sulanud.

Maakera teist pidi pöörlema hakanud.

Need eelnimetatud olid tingimused, mis pidid juhtuma enne, kui Luke mulle meeldima hakkab. Maailm on omadega perses. Ja mitte vähe.

Ning mina olen kaelani jamas.

Või peaksin ma ütlema kõrvuni?

Esmaspäeva hommikul ärkasin tavapärasest pool tundi varem ja selles olid süüdi ainult minu närvid.

Luke polnud mulle nädalavahetusel kordagi helistanud.

Ta ei saanud olla nii purjus, et ta mitte midagi ei mäletaks.

See pole võimalik.

Panustasin selle peale, et ka tema kartis endale seda tunnistamast. Või, et ta kartis mu vastust.

Mida lähemale ma koolimajale astusin, seda kiiremini mu süda peksis.

Loodsin Luke'i näha enda kapi juures, kuid teda polnud seal. Teda polnud ka klassis, aga see oli ka loogiline. Tunni alguseni oli ligi kakskümmend minutit ning ruumis olidki ainult mina ja kaks teist tüdrukut.

Istusin oma kohal ning trummeldasin sõrmedega vastu lauda.

Tõusin kümne minuti pärast oma kohalt ning sammusin garderoobi poole.

Mu närvid olid tõeliselt krussis.

"Hei Luke!" märkasin poissi ta kapi juures.

"Hei," vastas ta tuimalt.

"Emmhh," mu enesekindlus sai selleks korraks otsa, "sa- sa ei helistanud."

Äkki see oli mingi nali??

"Miks ma oleksin pidanud?" Luke vaatas mulle viimaks otsa ning kortsutas kulmu.

"Eehh-" muutusin närvilisemaks.

"Hei musi!" oi, see hääl mida ma vihkan.

Nurga tagant ilmus välja Ariana ning kõndis kindlal sammul Luke kõrvale suudeldes teda põsele.

Ariana võttis Luke'i käe pani selle ümber enda piha. Kutt ei teinud sellest väljagi ning vaatas mind ikka küsivalt.

Vaatasin neid segaduses pilguga.

"Ah, tead. Vahet pole," lõin käega, viha minus kasvamas.

Mida kuradit see Luke endast arvab?

Et ilmub purupurjus olles minu ukse taha ja ütleb, et ma meeldin talle ja siis astub uuesti suhtesse selle kuradi kooli hooraga?!

Vihapisarad moodustusid mu silmanurkades ning ma keerasin ühte koolivetsu, lukustades enda järelt ukse.

Ja ma murdusin.

Pisarad voolasid ojadena üle mu põskede ja ma ei suutnud neid takistada.

Kuradi Luke.

Kuradi Ariana.

Kuradi mina!

Kuulsin läbi ukse eelkella, mis tähendas, et ma pidin ennast kokku võtma ja sealt peldikust välja ronima.

Tõusin püsti ning vaatasin ennast peeglist. Ma nägin kohutav välja. Mu ripsmedušš oli lõpetanud mu silmade all, mis olid nutmisest punased.

Pesin, või vähemalt üritasin, laiali läinud meigi näolt ja astusin vetsust välja, suundusin kiiresti klassi, kuna vahepeal oli ka tunnikell helisenud.

"Vabandust, et--" hakkasin ütlema, kuid märgates, et õpetajat pole klassis läksin lihtsalt oma kohale, kus Hayley mind juba ootas.

"Kõik on korras?" muretses tüdruk, kui olime omad tervitused vahetanud.

Vaatasin korra klassi tahanurka, kust Ariana kiledat naeru oli kuulda ning siis kohe uuesti oma sõbranna poole.

"Jah," vastasin äkiliselt.

Hay teadis, et kõik pole korras juba enne küsimist, aga ma tõesti ei tahtnud temaga hetkel seda teemat arutada.

"Sa võid mulle rääkida," julgustas tüdruk.

Õnneks astus järgmisel hetkel klassi õpetaja, päästes mind Hayley'le südant puistamast. Ja eelkõige, lõpetas Ariana mõttetu jutuvadina, mida Luke suhteliselt nüristunud näoga pealt kuulas.

Ma ei suutnud tunnis tähele panna, sest kogu mu tähelepanu oli Arianal ja Luke'l. Iga kord kui Luke sellele hoorale naeratas, sain valusa hoobi südamesse, millele järgnes tahtmine neilt mõlemalt pea otsast rebida.

Minu jõllitamis-maratoni katkestas vahetunnikell. Toppisin pahaselt oma asjad kotti ning sammusin Hayley'd ootamata klassist välja.

"Hei sina!" tundsin kohe selle hääle omaniku ära.

"Mida sa tahad, Ariana?" jäin keset koridori seisma ja pöörasin ennast näoga tema poole.

"Hoia Luke'st eemale!" hoiatas ta.

"Ma pole teda puutunudki!" kaitsesin ennast.

Kui siis ainult paar korda suudelnud...

"Arvad, et ma ei näe, kuidas sa teda vaatad?" ta tõukas mind. Tugevalt.

Tuikusin sammu tahapoole ning kortsutasin tema poole kulmu.

"Mida sa lubad endale?" tõukasin teda vastu.

"Hoia oma räpased käed minust eemale!" kriiskas Ariana.

"Kes räägib?" naersin mõrult.

"Sa oled üks igavene lits!"

"Vaata peeglisse ja siis tule rääkima."

See oli kõik, mida oli vaja, et Ariana mulle kallale lendaks. Ta hüppas oma kunstküüntega mulle juustesse. Võtsin ta randmetest kinni ja üritasin tema käsi oma juustest kätte saada. Selle peale haaras ta kõvasti minu käsivarrest kinni ning surus oma küüned sinna.

Vehkisin ühe käega, lootes pimesi Arianat tabada. Järgmisena tundsin Ariana tervaks lihvitud küüsi omal näos. Võtsin samuti kinni ta juustest, lootes tema tähelepanu nii hajutada.

Jäegmisel hetkel võttis keegi minult ümbert kinni ning tiris mu sellest hullunud lehmas eemale. Lasin seda teha ning ei puigelnud vastu, samas kui Ariana rabeles nagu kuivale jäetud kala.

"Oled okei?" küsis Luke, ked oligi mu Ariana käest päästnud.

"Ja--" hakkasin vastama, kuid mind katkestasid Ariana ülemängitud nuuksed.

"Luke," virises ta ning istus põrandale.

"Su nägu on natuke kriimustatud," ei teinud kutt sellest välja.

"Luuuuuke," ulgus Ariana, nähes, et Luke polnud reageerinud.

Kutt pigistas oma silmad kokku ning ohkas sügavalt välja.

"Luuu-uuuu-uuuu-uuuke," venitas Ariana uuesti.

"Mine oma tüdruku juurde, jumal küll, mu kõrvad hakkavad sitavett jooksma," laususin solvumine minu hääles ilmselge.

Ta tõusiski püsti ning läks Ariana juurde, kes kohe tema ümbert kinni võttis ja kaeblema hakkas.

Ma ei kavatsenud seda tsirkust rohkem taluda nii, et ma lihtsalt jalutasin koolist minema.