Vihkan Sind [Luke Hemmings]

12

"Kuulsin, et te Luke'ga olite esimesed," võttis Hayley selle teema lõunalauas üles.

"Muidugi olime, kui ta nagu tuulispask mööda metsa ringi tormas," turtsatasin, olles ikka pahuras tujus.

"Mille peale sa pahane oled?"

"Luke sööb lihtsalt mu närvid ära," ohkasin ja sonkisin kahvliga kanalihatükki oma taldrikus.

"See on surnud, võid süüa küll," muigas Hay.

Naersin ka ise korra ning viskasin kahvli taldrikusse.

"Ma lähen tagasi enda kämpingusse," laususin ning tõusin lauast.

"Okei, ma tulen võib-olla hiljem läbi," lausus Hayley ning ma kõndisin peamajast välja.

Kahjuks oli Luke ikka veel meie kämpingus ning minu lootused, et ta koos Calumi või Michaeliga aega veetis, olid purustatud.

"Pead sa praegu siia tulema?" oigas ta, kui mind märkas.

"See ei ole ainult sinu kämping ja keegi ei käsi sul siin olla."

"Ole vait või--" hakkas ta ähvardama.

"Või mida? Lööd mind? See on sinust kui poisist ekstreemiselt madal tüdrukut lüüa!"

"Tead, ma ei löö naisi ja joodikuid, vali ise kummaks hakkad, kas naiseks või joodikuks."

Keerasin kannapealt ringi ning astusin majakesest välja virutades ukse valju pauguga kinni.

Mida kuradit ta endast õige arvab?

Tammusin vihaselt laagriplatsil, kuni ma kellelegi otsa kõndisin.

"Kamoon, vaata ka kuhu sa lähed," naeris Hayley.

"Kuule, kas ma võin su kämpingusse tulla?" palusin.

"Jaa ikka, mis Luke ajas jälle sita keema või?" muigas tüdruk hakates enda toa poole kõndima.

"Ära mõnita," vastasin talle tõsiselt.

"Okei sorry," vabandas Hay, "aga mida ta tegi?"

"Ta konkreetselt ütles, et ma olen mees," Hay turtsatas, kuid suutis oma naermist tagasi hoida.

"Mis mõttes?" tüdruk hammustas endale huulde üritades mitte naerma hakata.

"Lase käia, naera," pööritasin silmi.

Niipea, kui ma lause lõpetasin hakkas ta laginal naerma, suutmata enam edasi liikuda.

"Sorry, aga," ütles ta vahepeal, kuid ei suutnud lauset kunagi lõpetada, hakates ainult veel rohkem naerma.

Seisin irvitava Hayley kõrval oodates, kuni ta sellest üle saab ja temaga jälle normaalselt rääkida saab.

"Lõpetasid?" küsisin häiritult, kui ta enam vähem maha rahunes.

"Jah. Aga mis ta lampi ütles, et sa oled mees või?" nägin kuidas Hayley suunurgad tõmblesid, üritades naeru tagasi hoida.

"Noh, ta ütles, et ta naisi ja joodikuid ei löö, et otsustagu ma ise kummaks ma hakkan."

Hay'd haaras uus naeruhoog.

"Ole nüüd," vingusin teda õlga müksates.

"Sorry," suutis ta vaid öelda.

Pööritasin silmi ning astusime tema kämpingusse, kus parasjagu kedagi ei olnud.

Tüdruk viskas oma voodisse ning naeris endasi.

"Kamoon, sa peaks mulle toeks olema või midagi," mossitasin.

"Naised ja joodikud," lõkerdas ta, minu kommetaari ignoreerides.

Istusin Hayley voodi äärele ning ootasin päris mitu minutit, enne kui ta täielikult maha rahuneda suutis.

"Hakkad sa uuesti naerma, või?" pärisin, olles juba päris tüdinud Hay käitumisest.

"Loodetavasti mitte," lausus ta ja köhatas.

--

"Täna on see viimane lõkkeõhtu," lausus Hayley kella kaheksa paiku.

Mul polnud tahtmist ega viitsimist enda kämpingusse minna, et kampsunit võtta seega laenasin ühte sõbranna oma, kes selle vastu ei olnud.

Liikusime teiste laagriliste juurde lõkke äärde kust kostis kitarrimängu.

"Kes meist kitarri mängib?" imestasin.

Kuigi ma ei olnud oma klassikaaslastega väga lähedane, teadsin siiski, et keegi neist ei ole muusikakoolis või kuskil käinud.

"Sa ei teagi, et Luke oskab mängida või?" imestas Hay, "isegi mina tean."

Istusime lõpuks kaasõpilaste vahele ja ma, nagu alati, suutsin Luke vastu istuda. Põrnitsesime üksteist üle lõkke, samal ajal tema kitarri mängimas.

Kuna õpetaja oli veel seltskonnas, käitusime kõik korralikult, igaüks rääkis lähedal istuvate inimestega ja lõket ümbritses mõnus sumin.

"Me õpetajatega lähme magama. Õpetajate kämping on veidi seal metsa sees nagu te juba teate, kui midagi on otsige meid üles," teatas äkki üks õpetajatest ning peagi olid kõik teisedki õpetajad läinud.

"Noh, keegi juua tahab?" Michael jalutas rahuloleval näol lõkke juurde ning toetas kaks siidrite ja õlle sixbacki maha.

Pööritasin silmi. Miks ma arvasin, et õhtu sellise pöörde võtab?

Oli möödunud tund, võib-olla kaks ja kogu kergelt purjus noorte seltskond istus siiani lõkke ääres. Olin üks väheseid, kui mitte ainus, kes ei joonud.

"Mängime tõde või tegu!" tuli keegi mõttele.

Tagasi kuuenda klassi naljade juures.

Lõkkest veidi eemale moodustus ring, kuhu ka Hay mind tiris.

Inimesi ei olnud just palju, kuid siiski piisavalt, et mina tükk aega mängust puutumata jäin. Mitte, et mulle see ei meeldinud.

"Okei, nii, Arleen." Saatusliku keerutuse tegi Calum.

Tõstsin kuti poole oma kulmu oodates tavapärast küsimust, millele ma oleksin mõtlemata vastanud tõde.

"Ja sina oled see tüdruk, kes Luke vihkab," muigas ta salakavalalt.

"Ma isegi ei öelnud, kas tõde või tegu, aga ma oleksin nii kui nii tõde öelnud, nii et jah, ma olen see tüdruk, kes Luke vihkab," laususin ning kummardusin pudelit haarama.

"Mitte nii kiiresti," muigas ta, "tõde või tegu?"

"Ma ütlesin, et tõ--"

"Ma ütlesin, et ta ei julge," irvitas Michael.

"Fuck you, tegu," muutsin meelt.

Kurat, nemad minu üle nalja ei tee.

"Hmm?" Calum muigas kavalalt ning vaatas kordamööda mind ja Luke.

"Ei, Calum, ei," ütles Luke käskivalt, otsekui teades, mida poiss mõtleb.

"Jah, Luke, jah," immiteeris Calum teda.

Jälgisin nende sõnavahetust kortsus kulmuga ja kõik teised olid lihtsalt uudishimulikud.

"Nii, Arleen," Calumi muie venis laiemaks, "suudle Luke'i."