Vihkan Sind [Luke Hemmings]

56

"Tule," Michael haaras mu käest ja hakkas mind kinohoone juurest eemale tõmbama.

"Oota, me ei lähegi kinno?" kortsutasin kulmu ning lasin Michaelil ennast edasi tirida.

"Ei," vastas kutt, "ma ei ole nii ettearvatav," muigas ta.

Muigasin ka ise ja järgnesin Mikeyle kuni tema autoni. Michael tegi mulle isegi autoukse lahti, mida ma ei osanud absoluutselt oodata, kuna esimesel korral kui me kahekesti kohvikusse läksime, ei avanud ta mulle kordagi autoust ja tal polnud siis isegi mitte sellist nägu nagu ta oleks kavatsenud seda teha. Ning ka eelmine kord, kui me välja läksime ei avanud ta mulle autoust. Aga võib-olla on ta ennast vahepeal viisakuse koha pealt rohkem harinud. Mitte, et ma oleksin tahtnud talle midagi ette heita.

Asetasin lilled taha istmetele ning panin turvavöö kinni. Michael istus juhikohale, kinnitas ka enda turvavöö ja käivitas auto. Ta tagurdas ettevaatlikult parkimiskohalt välja ning kui me ka parklast välja jõudsime, lülitas Michael raadio sisse.

Olin juba aru saanud, et Mikeyle ei meeldinud rääkida või tegeleda muu asjaga, kui ta juhtis. See oli minu koha pealt samuti okei ja õnneks oli meil päris sarnane muusikamaitse.

Mis mind üllatas oli see, kui Michael oma käe mu reiele asetas.

Vaatasin tema poole kortsus kulmuga, kuid Mikey pilk oli jätkuvalt suunatud teele. Ta huultel mängles siiski arglik naeratus.

Lasin ta käel olla ning pöörasin ise samuti õrnalt naeratades oma pilgu aknast välja.

"Kuhu me läheme?" küsisin lõpuks.

"Randa," vastas Mikey omaette muiates.

"Sa oleksid võinud mulle siis öelda, et ma vahetusriided kaasa võtaksin," naersin, "me mõlemad teame, et kumbki meist lõpetab läbimärjana."

"Mina täna ujuma minna ei kavatse," Michael vaatas mind kavalalt silmanurgast.

"Ma ka mitte," vastasin talle ja pööritasin silmi.

"Ära muretse, mul pole seekord plaanis sind vette visata," naeris Mikey ja viis oma pilgu tagasi teele

"Eelmine kord siis oli plaanis, jah?" muigasin.

"Sina lükkasid mu esimesena vette," tuletas ta meelde üritades mulle seda ette heita, kuid naeratus andis ta välja.

"Ole vait," pööritasin mänglevalt silmi ja tõukasin teda õrnalt õlast, mille peale ka Michael naerma hakkas.

Olime peagi kohal ning ronisime autost välja.

Mikey võttis tagaistmelt piknikukorvi, mida ma enne ei olnud tähele pannud ja me asusime ranna poole jalutama.

Kõndisime käsi-käes mugavas vaikuses mööda liiva vee poole.

Laotasime piknikulina liivale ja istusime ise ka sinna maha.

Rääkisime, sõime ja naersime päris pikalt ning päike hakkas vaikselt juba loojuma. Ma istusin Michaeli jalgade vahel ja toetasin selga vastu ta rindkere. Mikey lõug toetas vastu mu pead ning ta käed olid ümber minu.

"Michael," proovisin poisi tähelepanu saada ja keerasin oma pead veidi tema poole.

"Mhm," ta võttis oma lõua mu pealaelt ära ning vaatas mulle otsa.

"Sa meeldid mulle väga," ma ei tea, mis sundis mind seda ütlema, aga naeratus Michaeli näol oli seda väärt.

Ta suudles mind kergelt.

"Sa mulle ka," vastas ta ja naeratas veelgi laiemalt.

"Noh, keda siin veel näha on."

Ehmusin meie selja tagant kostuva hääle peale ja me mõlemad Michaeliga olime välgukiirusel jalgadel.