Vihkan Sind [Luke Hemmings]

24

"Arleen, ma küsisin midagi," kordas Hayley end, kui ma talle vastanud polnud.

"Ma ei tea," vastasin ning istusin oma voodi peale.

"Mida sa ei tea?"

"Mitte midagi ei tea," ohkasin.

"Mis sinu ja Luke vahel toimub?" pinnis sõbranna.

"Mitte midagi."

"Ma ei ole ei pime ega loll. Mitmes kord see juba oli teil suudelda?"

Kehitasin õlgu.

"Vot täpselt, te ei jõua isegi järge pidada."

"Ole vait," oigasin ning peitsin näo kätesse.

"Ei ole, rääkige omavahel asjad selgeks!" käskis tüdruk.

"Ei!" hüüatasin, "meil ei ole midagi, ma vihkan Luke'i!"

"Keda sa veenda üritad? Mind või ennast?"

See pani mul suu kinni. Ma olin endale koguaeg sisendanud, et ma vihkan Luke'i, kuid seda oli aina raskem uskuda. 

-

Järjekordne esmaspäev. Nädalavahetusel polnud me Luke'ga enam näinud. Ta oleks pidanud küll pühapäeval mulle matat õpetama tulema, kuid ta lasi oma emal minu vanematele teatada, et ta ei saa tulla.

Argpüks.

Kuigi, kui ma nüüd päris aus olen, siis ma ei oleks tahtnud teda ka näha.

"Noh, mis pühapäeval sai?" päris Hay koolis.

"Ta ei tulnud," vastasin.

"Mida? Miks?" kortsutas tüdruk kulmu.

Kehitasin õlgu.

"Tere!" astus klassi meie klassijuhataja.

Kõik mõmisesid talle midagi vastuseks, mehest välja tegemata.

"Tüdrukute kehalise õpetajat pole täna, nii et teil on poistega koos tund," teatas ta, mis kõiki tüdrukuid oma pilke tõstma pani.

"Mida?" hüüatasid paar mu klassiõde, ilmselt kavatsedes sellest ilge draama teha.

Me Hayley'ga ei pööranud sellele erilist tähelepanu.

"Ja te lähete jooksma," lisas õpetaja.

"Mida?" oli nüüd minu ja Hay kord küsida.

"Jah, te kuulsite õigesti. Hindele neli kilomeetrit."

"Ei!" hüüatasin, kuid keegi ei teinud sellest välja ja ka klassijuhataja lahkus klassist.

Tapke mind!

"Me saame surma," lausus Hayley.

Noogutasin talle nõustumise märgiks.

Millegi pärast läks see koolipäev liiga kiiresti ja peagi oligi käes eelviimane tund. Kehaline kasvatus.

Õues oli kesksügise kohta soe, kuid siiski olime sunnitud kandma pikki pükse ja t-särke. Enam polnud ju suvi.

Luke polnud minuga terve päeva suhelnud ja ega ma ei tahtnudki temaga rääkida.

"Nii, kas kõik on siin?" ilmus staadionile poiste kehalise õpetaja.

"Jah!" hüüti väidet kontrollimata.

Ma tean, väga ühte hoidev klass.

Läksime õpetaja järel kergliiklustee alguseni ning ta seletas kuhu maani me jooksma peame.

Ma teadsin, et üle nelja ma seda niikuinii ei jookse ning kui võtta arvesse veel, et päike paistis lagipähe, tuult peaaegu ei eksisteerinud ja ma polnud enne kilomeetritki jooksnud, oli kõige kindlam hinne kolm.

Õpetaja andis meile stardi ning kõik poisid pistsid elu eest jooksma.

Edu neile sellega.

Jäime Hayley'ga suhteliselt lõppu jooksma ja ega me tegelikult pingutanudki.

"Kuule, ma proovin veidi kiiremini joosta," teatas Hay ühel hetkel.

"Okei, ma ei proovi," vastasin talle ning peagi oli tüdruk minu kõrvalt kadunud.

Esimesed poisid hakkasid mulle juba vastu jooksma, kui ma arvasin, et oleks targem ka ise tempot veidi tõsta.

Keerasin õpetaja kirjeldatud teeotsast tagasi ning otsustasin veelgi kiiremini joosta, kuna ka Hay oli vahepeal minu juba mööda jooksnud. Mu pea huugas paistvast päikesest ning mu jalad valutasid.

Ma ei lubanud endal kõndima hakata, kui kergliiklustee lõpp paistis, vaid kiirendasin jookstempot veelgi.

Võtsin kokku oma viimased jõuvarud ning sprintisin lõpuni, kus ma muru peale selili viskasin ja oma hingamist normaalseks saada üritasin.

"Tubli," tuli istus minu juurde Hayley.

"Mhh," proovisin talle vastata, kui mu kurk oli rääkimiseks liiga kuiv.

"Kuule sa oled näost täiesti valge!" muretses tüdruk.

Kehitasin õlgu.

"Ja su huuled on ka valged!" imestas ta edasi.

"Nii ja nüüd kõik tagasi kooli!" hüüdis kehalise õpetaja.

Ajasin ennast istukile ning hakkasin vaikselt püsti tõusma. Mul hakkas pea ringi käima, kuid loodsin, et see lähem üle nagu igakord.

Seda ei juhtunud ja mu silmade ette tekkisid mustad täpid, kuni ma enam midagi ei näinud ning mu jalad enam ei kadnud.